CEPS-mõttekoja juht Daniel Gros on välja pakkunud, et suurematelt hoiustajatelt võiks lõigata ka kuni 20 protsenti, sellal kui Küpros ise on seni kaitsnud seisukohta, et üle 10% ei tohiks suurhoiustajatelt võtta. Ka poleks paha lasta vähemasti osa Küprose panku lihtsalt pankrotti minna, et päästa riik, mis muutub ilma abipaketita kiirelt toimimisvõimetuks.
Eesti huvides on, et Küpros oma päästepaketi saaks, sest ühe euroala riigi pankrot või Küprose väljakukkumine euroalast poleks mitte probleemide lahendus, vaid kontrollimatu ahelreaktsiooni algus. Hirmujutud Kreekaga seoses on kõigil veel värskelt meeles ning mitte ühegi euroala riigi huvides pole usaldamatuse ja määramatuse suurenemine.
Kaalul on palju enam kui vaid Küprose tulevik. Küprose juhtum toob taas ilmsiks euroala loomisel tehtud vead, samuti need vead, mis tehti Saksamaa ja Prantsusmaa initsiatiivil finantsstabiilsuse tagamise mehhanisme luues, et tagada oma suurpankade võetud hiigelriskid. Saksamaa praegusel jäikusel Küprose suhtes on aga paraku eelkõige sisepoliitilised põhjused, sest valimised on lähedal ning Saksa maksumaksja on väsinud “kõige ja kõigi” pidevast aitamisest.
Teiselt poolt aga on EFSFis ja ESMis siiski meie raha, mida ei pea käiku laskma kergel käel. Ka eurogrupi läbirääkijad, kellel peaks Kreeka kogemus veel hästi meeles olema, oleksid pidanud asuma läbirääkimistesse Venemaaga – mida Küprose kriis lööb kõige valusamalt – selle asemel et valida ultimatiivne suhtlemisviis.
Küprose ärimudeli aeg läbi. Tekkinud olukorra lahendamisel oleks üks võimalus ka kaasata investeerimispanku, kes võiksid emiteerida struktureeritud võlakirju, mida teenindataks Küprose maagaasimaardlatest ammutatava maagaasi müügist. Ainsa abinõuna ei pruugi sellest piisata, kuid toetava meetmena tasub kaaluda.
Lõpuks tuleb ilmselt nii Küprosel kui ka kogu Euroopal mõista, et maksude optimeerimisele orienteeritud ja vähemasti osaliselt rahapesu tunnustega ärimudel, mis Küprosel pikalt nii edukalt toimis, on oma aja ära elanud.