Äri 25. Kirsipuu ehitas varemetele hotelli

31. mai 2013, 00:00

Kes teab, kui kaua oleks Tartu legendaarse õllerestorani Humala varemetes jätkuvalt tiigi jagu vett läikinud, kui linna aukodanik, endine jalgrattatreener Rein Kirsipuu poleks julgenud lagunevad müürid ära osta ning asemele hotelli London ehitada.

Humala majana tuntud hoone jäänused jäid sajandivahetusel mitmeks aastaks Tartu kesklinna häbiplekiks, sest keegi ei soovinud varisemisohtlikke müüre osta.

Tegu oli riskantse objektiga: vundamenti tuli kapitaalselt toestada, maa seest välja tungiv allikas taltsutada ning hoone taastada muinsuskaitseameti rangete nõudmiste järgi.

Nüüd tagantjärele tunnistab Rein Kirsipuu, et tema otsus tondiloss osta oli mingil määral seotud moraalse kohustusega linna ees. Nimelt anti talle tegevuse eest Eesti jalgrattaspordi arendamisel 2000. aastal Tartu aukodaniku tiitel.

“Ma võtsin seda tiitlit avansina, sest mis ma seni linnale andnud olin,” räägib Kirsipuu. “Käisin sageli Humala varemetest mööda ja mõtlesin, et peaksin midagi ikka linna heaks ka tegema. Ma ei tea, kui otsustav see tunne oli varemete ostmisel, aga mingil määral küll.”

Kirsipuu kinnitusel tal legendaarse Humala õllekaga mingit nostalgilist mälestust pole. “Ma olin vist üldse Humalas käinud vaid paar korda,” lausub Kirsipuu. “Mul polnud aegagi seal käia, sest olin treenerina suurema osa ajast Tartust ära. Minu enda tudengiaeg jäi 1950. aastate lõppu ja siis me käisime peamiselt Volgas.”

Tuulekojarestid pidasid liiga hästi vastu. Rein Kirsipuu alustas 1980. aastate lõpus olude sunnil äriga, sest Kõrgem Spordimeisterlikkuse Kool, kus ta seni treenerina palgal oli olnud, likvideeriti. Ta on Tartus Tähtvere linnaosas pidanud kohvikut ja Tartu–Tallinna maantee ääres hamburgeriputkat, vahendanud Soomes toodetud tuulekojareste ja porivaipu ning Belgias toodetud talveaedu.

“Mul oli omal ajal üle Eesti palgal 14 müügimeest, kes müüsid porivaipu ja -reste,” räägib Kirsipuu. “Samas, kuna tuulekojarestid olid nii vastupidavad ning ehitusbuumi ka veel ei olnud, siis müüsin päris ruttu kogu Eesti täis. Vahepeal müüsin matte ja reste ka Lätis ning Leedus, ent 2000. aastal see äri tasapisi hääbus.”

Rein Kirsipuu hakkas ärist kogutud kapitalile uut väljundit otsima. Kuna ka profijalgratturist poeg Jaan Kirsipuu oli üksjagu raha kõrvale pannud, otsustati võtta ette midagi suuremat ning seepärast varemetes kinnistu Tartu kesklinnas Kirsipuude kõrgendatud huvi orbiiti kerkiski.

Rein Kirsipuu plaanis varemete asemele ehitada korterelamu. Ta teadis, et Tartus asuv Balti Kaitse­kolledž otsis õppejõududele elamispindu, ning käis oma idee välja kolledži tollasele ülemale taanlasele Michael Clemmesenile. Clemmesenile mõte meeldis. Järgnevalt võttis Kirsipuu ühendust kaitseministeeriumi ja Hansapangaga. “Mõte oli sõlmida kolmepoolne leping, mille järgi meie ehitame maja ja kaitseministeerium liisib korterid pangalt ning ostab need aja jooksul välja,” meenutab Kirsipuu. “Pank ja kaitseministeeriumi tollane kantsler olid asjaga põhimõtteliselt päri.”

See andis Kirsipuule julguse tegutsema hakata: ta ostis oksjonilt miljoni krooni eest varemetes oleva kinnistu, palkas uue hoone projekteerijaks ASi Tari ning otsis muinsuskaitseametiga kompromisse. Ainus tõrkekoht oli kaitseministeerium, kust ei tulnud ega tulnud lubatud allkirja kolmepoolsele lepingule. Mõni aeg hiljem sai Kirsipuu teada viivituse põhjuse. Nimelt oli kaitseministeerium sõlminud lepingu hoopis ASiga Eesti Ehitus, mis rajas ministeeriumile kortereid Tartu vaksali läheduses endisesse piimakombinaadi hoonesse.

Planeerimises kannapööre. Ehkki Kirsipuu pidi lörriläinud tehingu tõttu kirjutama korstnasse arvestatava summa ning tellima täiesti uue projekti, ei löönud see endist jalgrattatreenerit sadulast. “Kui midagi lörri läheb, siis tuleb mõelda, mis nüüd edasi saab, mitte halama hakata,” on Kirsipuu veendunud. “Spordis olen ma väga palju pettumusi üle elanud. Kui võistlus läks aia taha, siis unustasin selle nii ruttu kui võimalik ja hakkasin mõtlema uue peale. Nii peab ka elus olema.”

Humala-hoone varemetele ehitati uhke hotell London, mis avas uksed 7. mail 2002. aastal. Maja taastamine läks Rein ja Jaan Kirsipuu firmale OÜ Matman maksma veidi üle 30 miljoni krooni ehk kaks korda enam, kui esialgu kalkuleeriti. Hoone on antud pikaajalisele rendile OÜ-le Hotell London.

“Meie hoone ja kinnistu vastu on mitu ostjat huvi tundnud, aga me oleme olnud seisukohal, et parem on, kui kogu aeg vaikselt rendiraha tilgub,” ütleb Kirsipuu.

  • Tung tagauksel sama suur kui eesuksel

Tartu omaaegsesse ülipopulaarsesse õllekeldrisse Humal said pikka üldjärjekorda eirates tagaukse kaudu sisse need, kelle kokkuleppesignaali kelnerid aktsepteerisid.
Selleks tuli kükitada ja kiigata tänava kõrgusel olevast lahtisest aknast sisse ja lehvitada tuttavale kelnerile. Kui kelner lehvitaja ära tundis, avas ta tagaukse ning lasi kunde sisse. Eesuksest ei saanud tuttavat kundet ju sisse lasta – järjekorras seisvad õllesõbrad oleksid kohe kisa tõstnud.
“Tagauksel oli teinekord vaat et pikemgi järjekord kui eesuksel, sest neid tuttavaid, kes mulle lehvitasid, oli ikka hoomamatult palju,” muigab Humala legendaarne kelner Heiki Kirso. “Mul jäävad näod hästi meelde. Kui miilits teadis inimesi nime järgi, siis mina teadsin näo järgi. Samas ei küsinud ma kunagi, kes millega tegeleb või kes ta on.”
Kirso, keda tollased kliendid teadsid peamiselt hüüdnime Heikats järgi, töötas Humalas alates selle avamisest 1975. aasta veebruarist kuni sulgemiseni 1997. aasta kevadel.
“Humalas oli kelneritel kogu aeg väga palju tööd, teenindasime kliente kiiresti ja kandsime üha uusi õllekanne ette,” meenutab Kirso. “Mida rohkem inimesi teenindasid, seda rohkem joot­raha said. Arvet makstes tavaliselt kopikaid tagasi ei tahetud.”
Kirso ei tee saladust, et oma eramu ehitas ta nõukogude ajal Humalas teenitud jootraha eest. Pärast Humala sulgemist on Kirso tegelenud ettevõtlusega keemilise puhastuse ja pesupesemise vallas.

 

Kronoloogia

  • Rein Kirsipuu ehitas hotelli koos profiratturist poja Jaaniga

1972–1988 Eesti jalgratta maanteekoondise vanemtreenerina töötanud Rein Kirsipuu alustas 1980. aastate lõpus olude sunnil äritegevusega.
06.04.2001 Rein Kirsipuu firma OÜ Matman ostis ASi Estimpex pankrotipesast Humala majana tuntud hoone varemed ühe miljoni ja ühe krooni eest.
02.05.2002 AS Linnaehitus andis üle valmis hotellihoone.
07.05.2002 uksed avas hotell London, kus on 60 numbri­tuba ja 119 voodikohta. Kokku on hoones pinda ligi 3000 m2. Hoone on antud pikaajalisele rendile OÜ-le Hotell London, hoone keldrikorrusel tegutseb restoran Polpo.
Varemetele ehitatud neljakorruseline hotellihoone läks maksma üle 30 miljoni krooni. Ehitust investeerisid Rein Kirsipuu ja tema poeg, tollane profi­jalgrattur Jaan Kirsipuu.
Alates 2004. aasta juunist on Matmani ainuomanik Jaan ­Kirsipuu.
Rein Kirsipuu on Tartu aukodanik (2000) ja 2002. aastal anti talle teenetemärk Tartu Suurtäht.
1934. aasta märtsis avati praegu hotelli London majutava hoone keldrikorrusel avati kohvik KoKoKo (nimi tulenes sõdadest Kolme Koopa Kohvik), kohvikut hüüti suupärasemalt ka Koopaks.
1940. aastate lõpus muudeti Koopa kohvik sööklaks. Kuna sööklast sai aastate jooksul õlle­sõprade meeliskoht, avati seal 1975. aasta veebruaris õllerestoran Humal.
18.12.1996 müüs Tartu linnavalitsus õllerestorani Humala majana tuntud hoone investeerimisfirmale Beeta Invest 2,65 miljoni krooni eest.
1997 sulges Beeta Invest majas tegutsenud õllerestorani, õmblustöökojad jm ning lammutas hoone, et ehitada asemele kaasaegne äri- ja büroohoone.
1998 mais ühines Beeta Invest ASiga Estimpex, mis läks 1999. aasta augustis pankrotti. Pankrotihaldur üritas Estimpexi vara, sealhulgas Humala maja varemeid, poolteist aastat tulutult müüa. Humala kinnistu esialgne alghind oli 6,5 miljonit krooni.

 

Kommentaar

  • Humala maja üle muinsuskaitsega kemplemist polnud

Viktor Uibo, projekteerimisfirma ASi Tari asutaja, nõukogu esimees
Ma poleks seda nn Humala maja projekti teha võtnud, kui selle taga poleks olnud sellist fantastilist inimest nagu Rein Kirsipuu. Humala-laadsed restaureerimist vajavad objektid ei tasu projekteerijale rahaliselt ära, sest need on igasugu ohte täis. Ma ei ütleks, et meil oleks selle objekti üle olnud muinsuskaitseametiga erilist kemplust. Tegelikult oli nii, et muinsuskaitse andis milleski meile järele ja meie ütlesime näiteks, et teeme keldrisse ühe võlvitud ruumi juurde. Kõige olulisem oli, et vana maja säiliks. Sest piisanuks, kui keegi oleks suruõhuhaamriga kogemata vastu võlve lasknud, oleksid võlvid alla kukkunud ja olekski tulnud uued ruumid ehitada.

 

Sündmused

  • Mis juhtus Eesti ärimaailmas 1990. aastate alguse maikuus?

23 aastat tagasi
Edgar Savisaar kinnitati peaministriks (astus tagasi 23.01.92).

22 aastat tagasi
Tallinna Karastusjookide Katsetehase töötajad eesotsas peadirektor Ants Kotkasega asutasid ASi Tallinna Karastusjoogid; tegu oli ühe esimese eraaktsiaseltsiga Eesti toiduainetetööstuse süsteemis. Aasta hiljem asutas loodud firma koos Coca-Colaga ettevõtte Eesti Coca-Cola Joogid. Pepsi-Cola tuli Eesti turule alles 1997. aasta juunis.

21 aastat tagasi
Rainer Nõlvak ja Hanno Haamer asutasid arvutitega tegeleva firma ASi MicroLink. Esimese arvuti panid mehed kokku aga kaks kuud enne firma ametlikku loomist.

20 aastat tagasi
AS Ösel Foods alustas Saaremaal kontsentreeritud mahlade tootmist. 1994. aasta juunis alustati nn Mehukatti tootmist Tartu lähedal Reolas.
Tselluloosiettevõte RASi Kehra Paber võlausaldajad likvideerisid ettevõtte ja üle 600 inimese vallandati. Kehra paberi­vabrik käivitus uue nime ­Horizon Tselluloosi ja Paberi ASi all 1995. aasta suvel.
Kuulutati välja Eesti ühe suurema karusloomakasvatusega tegeleva ettevõtte Raku Tõukarusloomakasvanduse pankrot. 1996. aasta keskel hakkas Norma Liikmete ASile kuuluv AS Balbiino loomakasvanduse territooriumil tootma jäätist, selleks investeeriti 20 miljonit krooni.
Erastamisele pandi 52 riigiettevõtet; näiteks Leibur, Tartu Õlletehas, Standard, Klementi, Balti Manufaktuur, Pioneer, Volta, RET, Flora, Polümeer, Tallinna Klaverivabrik, hotell Viru.
Skandaalse äridaami Enelin Meiusi plaan hakata koostöös Dvigateliga rõivaid tootma purunes ja ASi Enelin-Mood varad pandi müüki.

19 aastat tagasi
Taani kontserni A.P. Moller Group kuuluv laevaehitusfirma Odense Steel Shipyard erastas 20 miljoni krooniga Loksa laevaremonditehase.
Kuulutati välja Indrek Samusenkole kuulunud Comex Kaubanduse pankroti.

18 aastat tagasi
Erastamisagentuur avalikustas ASi Saku Õlletehas 20% aktsiate avaliku müügi tulemused. Kokku tehti 35 000 ostutaotlust, üks taotleja sai maksimaalselt 46 õlletehase aktsiat.

 

Pane tähele

  • Äripäev 25

Äripäev tähistab järgmise aasta oktoobris 25. sünnipäeva. Sellest tähtpäevast ajendatult alustame uue rubriigiga Äri 25.
Iga kuu viimasel reedel teeme põgusa tagasivaate, mis antud kuul Eesti majanduses viimase 25 aasta jooksul juhtunud. Rubriigis keskendume ühele tollast aega hästi iseloomustavale persoonile, sündmusele või tehingule, lisaks lühemaid tähelepanekuid ununema kippuvate faktide kohta.
Toimetus on huvitatud ka lugejate meenutustest. Kui teil on mõne meie esile toodud sündmuse, tehingu või muu fakti kohta huvitavat infot, siis jagage oma meenutusi aadressil vainu.rozental@aripaev.ee või aivar.hundimagi@aripaev.ee

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    30. May 2013, 18:50
    Otsi:

    Ava täpsem otsing