Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Põlevkiviõlimaksu pole vaja
Niivõrd ressursimahukas äris nagu põlevkivitööstus on kriitilise tähtsusega maksukeskkonna stabiilsus ja pikk planeeritavus. Põlevkivi vääristamise seisukohalt on oluline, et maksustamisobjekt oleks eelkõige kasutuses olev ressurss, mitte lõpptoodang.
Riigikontroll soovitas oma aruandes kaaluda võimalust maksustada põlevkiviõlist saadav tulu. Majanduslikult pole mõistlik tõsta järsult Eesti võtmetähtsusega ja areneva tööstusharu makse. Selline mudel vähendaks ettevõtete soovi tegeleda innovatsiooniga, mis on riigi majanduse prioriteet.
Toodeteks või ahju. Meie põlevkivi sisaldab aineid, mida kasutatakse üle terve maailma kosmeetikatoodete, arvutite, televiisorite, autode, parimate firmade mobiiltelefonide jm valmistamisel. Toodame põlevkivist õlikütuseid, kummivaike, peenkeemiat, tulevikus ka mootorikütuseid. Peame sellise rikkusega targalt ringi käima, et suurimat võimalikku väärtust luua. Maksupoliitika on seejuures üks tarkuse ja rumaluse selgemaid mõõdupuid ning näitab ära, kas riik soodustab suurema lisandväärtusega toodete tootmist või hoopiski kallite kemikaalide suunamist ahju.
Põlevkivitööstus on ja jääb maailmas haruldaseks nähtuseks, just sektori keerukuse poolest. Maast väljavõetud ressurss - erinevalt naftast - nõuab veel keerulist töötlust, mis kokkuvõttes teeb põlevkivitööstuse väga rahamahukaks (investeeringud kaevandamisse, töötlemisseadmetesse) ning seetõttu ka riskantseks ettevõtja ja investori jaoks. Seejuures jääb lõpptoote hind ikkagi otseselt sõltuma volatiilsest nafta hinnast.
Arvuliselt võib sektori loogikat iseloomustada lihtvõrrandiga, kus 1eurose käibe saamiseks tuleb teha 4-5 eurot investeeringuid. Tekkivast käibest moodustavad 25% riigimaksud ja lõviosa saadud kasumist läheb investeeringute katmiseks. Viimane omakorda selgitab, miks õlitööstused maksavad vähe otseseid tulu pealt saadud makse.
Praegu maksab VKG riigile 40–42 miljonit eurot aastas, 2015. aastaks kasvab see summa 75 miljoni euroni. Praeguse maksukeskkonna ülevaatamine pole VKG seisukohalt iseenesest halb mõte, sest viimaste aastate praktika kohaselt tabab meid niikuinii igal aastal võrdlemisi ootamatult ulatuslik keskkonnatasude tõus.
Põhihoop majandusele. Ongi kummastav, et riigikontroll ei ole samas tähelepanu pööranud eelmisel aastal riigi poolt Eesti majanduskeskkonnale antud põhihoobile, milleks oli ootamatu keskkonna- ja ressursitasude tõus. Investeerimiskliima seisukohalt oli tegu hävitavalt mõjuva sammuga, mis takistas märkimisväärselt suurte investeerimisprojektide (näiteks rafineerimistehase) ajakohast elluviimist. Tuleb aktsepteerida, et riik teeb poliitikat ja on kõikvõimas, aga me loodame jätkuvalt, et riik on ka nutikas ning hoiab oma tööstust, mis loob väärtusi ja heaolu.