Defitsiiti ei ole enam ammu me maal, mistõttu on asju kõigil rohkem kui vaja oleks. Viisakusest, harjumusest või soovist paki saajat mõjutada, kingitakse asju aga iga aasta jälle juurde.

Et firmakingitus ennast ära tasuks, saaja kontorisse tolmu koguma ei jääks või hoopis prügikasti ei lendaks, tuleks Äripäeva hinnangul teha pikalt eeltööd – mõelda, kes on kingi saaja, millised on tema huvid ja vajadused, kus ja kuidas ta kingitust kasutada saaks jne. Kui selleks aega pole, siis parem on kehva kingituse asemel üldse mitte kingitust teha.

Fookuses kingisaaja vajadused. Firmakingi eesmärk on kingisaajale meelde jääda ja temas positiivseid emotsioone tekitada. Kinkija logoga suvalised, ebakvaliteetsed vidinad – võtmehoidjad, stressipallid, pastakad, kruusid jm – seda eesmärki kindlasti ei täida. Neid on kingiks saanud igaüks kümneid, mistõttu elamus kingi saamisest on juba järgmise 10 minuti järel töömõtete alla mattunud või veel hullem, saajas trotsi tekitanud, sest vaja on mõelda, kuidas tüliks olevast vidinast lahti saada – kellele see ära anda või kuhu visata.

Hoolega kingisaaja huve ja vajadusi silmas pidades valitud kvaliteetsed kingitused või koguni ettevõtte enda poolt spetsiaalseks olukorraks teha lastud meened jäävad aga meelde.

Isikupära jääb meelde. See ei tähenda kindlasti seda, et tegu peaks olema millegi hirmkalliga. Kvaliteetsest materjalist keskmises hinnaklassis jope või seljakott, mis aastaid vastu peab, täidavad oma eesmärki. Pärast esimest tormi laiali lagunenud firmavari räägib aga ettevõtte väärtushinnangutest ja suhtumisest – pealiskaudsusest ja hoolimatusest nii kulutatud raha ja aja kui ka saaja suhtes.

Väljend “kingitud hobuse suhu ei vaadata” ei kehti enam. Ammu vaadatakse ja sellega tuleb arvestada. Kingil peab olema sisu ja siirust. Kui sellega tegelemine tundub liig, siis kõige enam kindlapeale minev kingitus on toit – vein või kommikarp läheb alati kellelegi kaubaks. Samas isikupärane ja unikaalne kingitus jääb meelde.