Näiteks suviste päikesetõusude või -loojangute vaatamine on hästi veedetud viivuke aeg, talvistel pimedusehetkedel valguse teemasse põhjalikum süvenemine aga veelgi vajalikum ja kasulikum. Fakt on ju, et sombusel novembrikuul päikesevalgust, D-vitamiini allikat, lihtsalt napib.

Päevad algavad vihmaselt ja lõppevad samuti. Miks mitte võtta siis mõned tunnid või isegi päevad, et valguse peale pikemalt mõelda, selle teemaga põhjalikumalt tegeleda – osaleda peagi algava Tallinna I Valgusbiennaali töötubades, käia konverentsil või vaatamas valgusteemalisi näituseid, külastada biennaali galaõhtut või osaleda geriljavalgustuse projektis, mille raames kaasaskantavate valgustitega Tallinna pimedat linnaruumi professionaalsete valguskunstnike juhendamisel hulga kirkamaks muudetakse.

Või võtame näiteks tervise. Siis, kui see on korras, tasuks sellele väga tähelepanu pöörata – hästi süüa, magada, ennast pidevalt liigutada, ikka selleks, et see nii jääks. Siis, kui see kuskilt otsast logisema hakkab, tuleks tervisele aga veelgi rohkem keskenduda, midagi ehk ringi mõelda, ümber korraldada. Mõtteainet selleks pakuvad näiteks Tallinna Ülikooli terviseteaduste ja spordi instituudi erinevad loengud või Tartu Ülikoolis korraldatavad koolitused (www.tlu.ee/TSI ja www.ut.ee/et/koolitus).

Või pereelu. Kui tundub, et kiirel ajal ei ole mahti võtta paari tundi, et koos laste, emade-isade, õdede-vendade, vanaemade-vanaisadega aega veeta, siis see on just hetk, kui see paus tuleks teha. Vanavanemate ja meestepäev oli küll kalendri järgi juba möödas, aga põhjust neid päevi tähistada leiab ju iga päev.