Testime sookvoodid esiteks poliitika peal järele

Täna lehes oma seisukohti avaldavad ettevõtjad kõigutavad omas äärmuslikkuses seda ratsionaalsuse eeldust. Merko Ehituse nõukogu esimehe Toomas Annuse ja Tallinki nõukogu esimehe Toivo Ninnase arvamusavaldused võiksid mõjuda meelelahutusliku kurioosumina, kui tegemist poleks ettevõtjatega, kelle arvamust tähele pannakse, kelle järgi oma arvamust kujundatakse.

Aga vaatame korra tõsiasjadele näkku. Eesti valitsuses on vaid üks naisminister. Eesti 101-liikmelises riigikogus on 22 naist. Eestis on vaid üks börsiettevõte, milles “tulevikuproportsioon” juba praegu täidetud: Baltika Groupi nõukogu kolme meesliikme kõrval on kaks naist. Eesti sooline palgalõhe on Euroopa suurim. Mehed saavad Eestis naistest rohkem palka isegi erialadel, mida traditsiooniliselt meeste töödeks ei peetagi, samas on kõrgharidusega naisi oluliselt rohkem kui mehi. Teha nägu, et sooline palgalõhe ja naiste vähene esindatus poliitika- ja ettevõtlusilma tipus  on ainult naiste endi tagasihoidlikkuse süü, on kas naiivne või silmakirjalik.

Ajutine nähtus. Küsimus niisiis on – kas kvoot on selle parim ravi, ja see võiks poliitilise kogemuse kaudu selguda. Eesti eurosaadikud hääletasid igatahes in corpore selle poolt, et börsifirmade nõukogudes tulevikus rohkem naisi oleks. Kui säärast üksmeelt ilmutataks ka poliitilise sfääri puhul, oleks üksnes kiiduväärt.

Euroopa Komisjoni õigusvolinik Viviane Reding on öelnud, et talle endalegi ei meeldi kvoodid, küll aga meeldib see, mida kvoodid teevad, st nende mõju. Võime meiegi siin Eestis avastada, et kvoodivastasuse taga peitub rohkem emotsioone ja vähem ratsionaalseid argumente. Pealegi, arukas on kvoote käsitleda ajutise nähtusena. Kui naiste kuulumine valitsuskabinetti ja börsifirmade nõukogudesse on saanud iseenesestmõistetavaks, ei ole ka enam mingit tarvidust seda kvootidega reguleerida.