1. detsember 2013 kell 21:00

Superrikkad võiksid Eesti arengule õla alla panna

Eestis elab umbes 40 superrikast. Riigikontrolli raportist teame samas, et viiendik Eesti elanikest elab materiaalses puuduses. Kokku need kaks omavahel ei puutu.

Kõik teavad, et rikast huvitab kasum, aga kahjuks teame ka seda, et heateod kasumit ei too. Supi­kööke peavad ja orbudele näputööd õpetavad endiselt alamakstud töötajad kirikutest ja heategevusorganisatsioonidest ning valitsuse sotsiaalprogrammidest. Aga oleks ju tore, kui rikkaks saaks ka head tehes ning kui sotsiaalseid probleeme lahendada oleks kasumlik.

Mõelda võiks näiteks selle peale, et viimase 50 aasta jooksul on globaalse vaesuse vähendamiseks kulutatud juba üle 2,3 triljoni dollari, kuid vaesust pole märkimisväärselt vähemaks jäänud. Põhjuseks on see, et arenguabi- või sotsiaalorganisatsioonidel puudub rahaline motivatsioon käegakatsutavaid tulemusi saavutada. Neile ei maksta tulemuste pealt.

Sotsiaalvaldkond on muidugi alarahastatud ja nii see ka jääb. Samas ei jää probleeme sugugi vähemaks, vaid üha lisandub kliimamuutuste ja globaalse keskklassi kadumise taktis. Tulemusi ei ole ning tsentraalselt planeeritud one size fits all poliitikatega jätkates ei tule ka.

Hea uudis on see, et sotsiaalse arengu rahastamises toimub revolutsioon. Üks innovaatiline ­finatseerimismudel viib kasumit ihalevad rikkad ja kitsikuses siplejad kokku. Sotsiaalse mõju ­investeeringuteks või filantrokapitalismiks nimetatud finantseerimismudeli eesmärk on luua sotsiaalset ja keskkonnaalast väärtust koos kasumi teenimisega.

Kuidas see käib? Tugeva andmeanalüüsioskusega ja pikaajalise kogemusega mittetulundusühing tahab näiteks vähendada teismeliste poiste koolist välja langemise määra või suurendada endiste vangide edukat tagasipöördumist tsiviil­ellu. Teades, kuidas seda teha, otsib ta selle jaoks raha. Riigile projekt meeldib, sest vangide mitmekordne ülalpidamine läheb riigile kas otseselt või siis kaudselt kalliks maksma. Raha aga riik selle elluviimiseks ei anna. Selle asemel annab riik mõne oma allameti kaudu garantii, et kui MTÜ saavutab mõne aasta pärast märgatavaid tulemusi, milles enne kindlalt kokku lepitakse, siis maksab riik MTÜ-le tulemuste pealt. Seni aga otsigu organisatsioon endale rahastaja ja leidku ise kõige tõhusam viis, kuidas tulemusteni jõuda, ilma et riik tööviisidesse sekkuks.

Siin tulevadki mängu Eesti rikkad: neid huvitab riigi pakutud garantiiraha ning neil on ka eraettevõtjatena kogemus kõige odavamalt ning paindlikumalt tulemusi saavutada. Enam pole juttugi mingitest kabinetivaikuses koostatud sotsiaalprogrammidest, toimub aktiivne töö inimestega. Sotsiaalprogramm, mis tõi edu Tartus, kohandatakse Kohtla-Järvel tulemuste saamiseks ümber. Jne. Tegelikult on selles MTÜ-riik-ettevõtja kolmnurgas ka neljas osaline: erapooletu tulemuste analüüsija ehk audiitor, kes hindab, kas lepingutingimused on täidetud ja projekti sihtrühma elujärge päriselt parandatud. Just tema otsustab, kas areng on tõesti toimunud ja kas kõik on lepingut täitnud.

Kolm võitjat. Filantrokapitalism aitab ettevõtjatel eemalduda nunnudest sotsiaalselt vastutustundlikest projektidest, mis on enamasti lihtsalt odavad PR-projektid. Selle asemel tekib win-win-win: ettevõtjad saavad teenida sotsiaalse heaolu loomise pealt; MTÜd saavad teha seda, mis on neile südamelähedane; ning riik saab sotsiaalselt edukama ühiskonna.

Filantrokapitalismi mudeleid kasutades ei siple riik enam üksi sotsiaalsete ja keskkonnaalaseid probleemide lahendamisel. Ühendades sotsiaalseid muutusi taotleva filantroopia ja kasumit taotlevad investeeringud, saab ühendada kapitali, loovuse ja sotsiaalse heaolu. Mõnele võib olla vastukarva, et maksumaksjad maksavad ettevõtjale kasumit, kui tulemused on head. Kuid ­audiitor saab kergesti järeldada, et riigi raha on isegi kokku hoitud. Risk on tõeline ka ettevõtjale – kui tulemusi ei saavutata, ei saa ta oma raha tagasi ega teeni ka kasumit.

Kõiki sotsiaalseid valupunkte selle mudeliga muidugi lahendada ei saa, näiteks demokraatia arendamiseks ja naiste eneseteadlikkuse suurendamiseks  filantrokapitalistlik mudel ei sobi, sest tulemusi ei saa mõõta.

Vaadates muu maailma kogemusi sotsiaalsete investeeringutega, võib eeldada, et see investeerimislaad kasvab peagi nišitootest märkimisväärseks jõuks, mis täiustab riigi sotsiaalprogramme. Eesti võiks sellega Ida-Euroopas esimesena algust teha.

Hetkel kuum