Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Asi pole autodes. Asi on põhimõttes
Liiga palju auru on kulunud ühele sõnale – sõiduauto. Unustaks selle hetkeks. Küsimus on palju sisulisem: küsimus on järjepidevuses, paljukiidetud erandeid vältivas maksusüsteemis. Mis järgmiseks?
Kas keegi saab kindel olla, et 2015. aasta riigieelarvet menetledes ei kao ühtäkki sisendkäibemaksu mahaarvamise võimalus (mitte käibemaksuvabastus või maksusoodustus) kontorikuludelt? Ettevõtjad, va sunnikud, kasutavad kaasaskantavaid arvuteid paljuski oma tarbeks, mõni ostab koguni kallima otsa disaintooteid, nagu Apple. Nad teevad erakõnesid, mõni koguni iPhone’ilt!
Pole tootmissisend. Nad ostavad/rendivad kinnisvara! Mõni käib kontoris ka väljaspool tööaega, mõnel on juriidiline isik kogunisti kodusele aadressile registreeritud! WC-paber, seep, teised puhastusvahendid – vaid pime ei näe, et ükski neist pole otsene tootmissisend. Paljud elustiiliettevõtjad lubavad ka pereliikmed (nt pärast koolitundide lõppu läbi hüppavad lapsed) kontorisse sooja.
Või miks peaks üks ettevõtja saama bürooruumide koristamiselt ja haldamiselt “soodustust”, koristagu ja hallaku ise! Või parkimine, mismoodi see tootmissisendina arvesse tulla võiks, mäletate, sõita pole tal, va sunnikul, ju vaja?