Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Käibemaks – ajast ja arust?
Käibemaksu eripära ei tee võimalikuks mitte ainult maksu maksmata jätta, vaid ka tagastusnõuetega manipuleerides juba eelarvesse laekunud maksu välja petta.
Käibemaksu pluss peaks olema efektiivne j süsteem, kus sisendmaksu on võimalik müügist maha arvata ning toimides nii kogu tehingute ahelas, peaks ühelt poolt maksustatama tekkinud lisandväärtust ja teisalt välditama maksu kumuleerumist. Süsteem paneb igale järgmisele käibemaksukohuslasest müüjale sujuvalt kohustuse ostjalt maks riigile kokku korjata ja nii on käibemaksust saanud süsteem, mida administreerivad korraga nii maksuamet kui ka tehingute ahelas osalevad eraõiguslikud juriidilistest isikutest maksumaksjad. Selles, et sina pead kokku korjama minu maksu ja riik tagastama enammaksu, seisnebki käibemaksu võlu ja viletsus.
Kaabakad. Käibemaks on ideaalilähedane juhul, kui kõik on maksevõimelised ning ausad. Kui aga keegi osutub maksejõuetuks või petiseks, käivitub riiklik nõiajaht kogu ahela ulatuses. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus riiklik administraator heidab (kõigile?) maksumaksjatele ette kaabaklikkust ning paljud maksumaksjad riigile omakorda pahatahtlikkust.
Maksuasjades ei kehti süütuse presumptsiooni. Tõendamiskoormus on maksumaksjal: tema peab näitama, et pole pätt ja ei aimanud, et eelmine lüli kavatseb maksu maksmata jätta. Nii ELi kui Eesti kohtupraktika kohaselt piisab käibemaksu määramiseks põhjendatud kahtlusest, et sa võisid olla teadlik, et ahelas eelmine ei kavatse maksu maksta. Näiteks piisab pettuse kahtluseks isiklikest sidemest kahe maksumaksja vahel, kahtlane on aga juba isegi see, kui olete äripartneriga ühes koolis käinud – hoidku selle eest, et lausa sugulased.
Probleem on tõsine. Eri andmetel jääb Eesti riigil saamata 200–300 miljonit eurot käibemaksu aastas. Tegelikult või näiliselt piiriüleste tehingute juurderehkendamisel võib summa olla veelgi suurem. ELis oli Taxudi andmetel 2011 käibemaksuauk 192 miljardit eurot. Kõrged maksuametnikud tunnistavad juba täiesti avalikult, et ei Eesti ega ELi tasemel pole enam rohtu, mis avitab.
Ilmselt pole nii kaugele jõutud mitte sellepärast, et ametnik oleks paha või kohtunik rumal. Viga on süsteemis, mis ühelt poolt loob kõik kuritarvituste võimalused ja teisalt kohtleb kõiki potentsiaalsete pättidena.
Paratamatult tekib küsimus, kas selline süsteem ja suhtumine oma maksumaksjatesse on kooskõlas õigusriigile omaste väärtustega. Kas rahaline kaotus 300 miljonit on plussidega võrreldes palju või vähe? Kaaludes käibemaksu plusse ja miinuseid, jõuame küsimuseni, kas kaasnev hea ületab veel halva või on kaalukausid juba üheselt paha poole kaldu.