Käibemaks – ajast ja arust?

Käibemaksu pluss peaks olema  efektiivne j süsteem, kus sisendmaksu on võimalik müügist maha arvata ning toimides nii kogu tehingute ahelas, peaks ühelt poolt maksustatama tekkinud lisandväärtust ja teisalt välditama maksu kumuleerumist. Süsteem paneb igale  järgmisele käibemaksukohuslasest müüjale sujuvalt kohustuse ostjalt maks riigile kokku korjata ja nii on käibemaksust saanud süsteem, mida administreerivad korraga nii maksuamet kui ka tehingute ahelas osalevad eraõiguslikud juriidilistest isikutest maksumaksjad. Selles, et sina pead kokku korjama minu maksu ja riik tagastama enammaksu, seisnebki käibemaksu võlu ja viletsus.

Kaabakad. Käibemaks on ideaalilähedane juhul, kui kõik on maksevõimelised ning ­ausad. Kui aga keegi osutub maksejõuetuks või petiseks, käivitub riiklik nõiajaht kogu ahela ulatuses. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus riiklik administraator heidab (kõigile?) maksumaksjatele ette kaabaklikkust ning paljud maksumaksjad riigile omakorda pahatahtlikkust.

Maksuasjades ei kehti süütuse presumptsiooni. Tõendamiskoormus on maksumaksjal:  tema peab näitama, et pole pätt ja ei aimanud, et eelmine lüli kavatseb maksu maksmata jätta. Nii ELi kui Eesti kohtupraktika kohaselt piisab käibemaksu määramiseks põhjendatud kahtlusest, et sa võisid olla teadlik, et ahelas eelmine ei kavatse maksu maksta. Näiteks piisab pettuse kahtluseks isiklikest  sidemest kahe maksumaksja vahel, kahtlane on aga juba isegi see, kui olete äripartneriga ühes koolis käinud – hoidku selle eest, et lausa sugulased.