Näiteks majandusliku poole pealt sissetulekute, tarbimise ja toodangu näitajaid, aga ka rohkem sotsiaalsfäärile keskendunud inimarenguindeksit, õnneliku planeedi indeksit, tarbijate rahulolu uuringuid jpm, mille kohta avaldavad infot ÜRO ja OECD.

SKPst räägitakse enim. Eestis on enim tsiteeritav majandusnäitaja sisemajanduse koguprodukt (SKP). Näitaja pärineb suure depressiooni järgsest ajast, mil otsiti võimalusi majanduse trendide regulaarseks jälgimiseks.

1934 esitas ­Simon Kuznets SKP kontseptsiooni, mille eesmärgiks oli hinnata majanduses toodetavate hüviste hulka. Tagamaks riikidevahelist võrreldavust, kehtestati hiljem ÜROs näitaja rahvusvaheline standard.

Statistikaamet lähtub SKP arvutamisel Euroopa statistikute kogukonnale  kehtivatest ELi eeskirjadest. Nii on Eesti andmed võrreldavad nii Euroopa kui ka muu maailma riikide andmetega, kes oma majanduse edenemist ÜRO standardist lähtuvalt mõõdavad. Kuna maailm on pidevas muutumises, siis peavad muutuma ka selle mõõtmise reeglid.

SKP pole lõplik tõde inimeste heaolu kohta. Väärtõlgenduste eest hoiatas juba Kuznets: ei ole õige võtta majanduse kvantitatiivseid mõõdikuid kvaliteedinäitajate pähe elik ühe majanduse kasvamine või kahanemine ei peegelda tingimata muutusi inimeste heaolus.

Heaolu on suhteline mõiste. Seetõttu ei saa selle hindamiseks kasutada ainult majanduslikke näitajaid. Peale SKP on rahvamajanduse arvepidamises veel mitmeid näitajaid. Näiteks ELi liikmemakse määratakse hoopis kogurahvatulu järgi. Kodumajapidamiste heaolu analüüsides peavad analüütikud oluliseks kasutatavat kogutulu. Majanduse tasakaalustatust välismaailma suhtes hinnatakse majanduse netolaenuandmise/võtmise järgi. Valitsemissektori jätkusuutlikkuse puhul hoitakse silma peal aga koondeelarvel ja riigivõlal.

Statistikaamet ei prognoosi ega ennusta, vaid mõõdab möödunud sündmusi. Euroopa riikidel on statistika tegemiseks oma aukoodeks, mis sisaldab 15 põhimõtet statistika kvaliteedi tagamiseks.