Suur palk pole kartlikele

“Meil oleks kogu aeg võimalik mitu õmblejat palgata, aga ei ole kedagi võtta. Töötuid on, aga ei ole neid, kes nõustuks õppima,” rääkis Lustila, kes mäletab veel, kuidas 15 aastat tagasi oli ukse taga järjekord neist, kes tööle tahtsid.

Aastate möödudes hakkas tööliste leidmine järjest rohkem peavalu tegema. Kui alguses kolisid inimesed Valga- ja Võrumaalt Tallinna, siis hiljem tegi firmajuhtide elu keerulisemaks Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumiga liitumine. “Ma ei usu, et saame maailma arenemist seisma panna. Nii on kõikjal,” nentis Lustila.

Hirm ümberõppe ees

Kõige kummalisemad on Lustila sõnul juhused, kui inimene, kellel pole vajalikke pabereid, saaks tööle tulla, aga loobub pakkumisest, sest ei julge näiteks õmblusmasinat kasutada. Teda ei saa ümber veenda ka sellega, et ettevõte teeb väljaõpet.

“Oleks siis põhjust tööst keelduda, see on imelik käitumine,” rääkis Lustila. “Peab olema huvi töö vastu ja julgus riskida. Õpid ja harjud. Elame ühiskonnas, kus ilma töötegemiseta toime ei tule. Elamiseks on raha vaja. Inimesed on laisemaks läinud. Palju on tekkinud neid, kes ei taha tööd teha. Kes neid üleval peab?”

Palgaga Lustila loobujaid meelitada ei taha. Põhjus on lihtne: alguses ei saagi kõrget töö­tasu maksta inimesele, kellel ei ole õmblejana töö­kogemust.

Karjäärinõustaja Tiina Saar-Veelmaa vaidleb Lustilale vastu – järelikult on asi firmajuhis, kui ei ole kedagi palgata. “Kui ettevõtted ei saa töötajaid, tuleb vaadata peeglisse, sest midagi on jäänud tegemata,” ütles ta. “Muidugi on puudujääke: koolides ei ole karjäärinõustamist. Vähesed ettevõtted keskenduvad inimestele. Ei olda valmis olema piisavalt paindlikud. Inimesed veedavad tööl suure osa päevast – töö peab olema hea.”

Saar-Veelmaa hinnangul näitab edasiõppimise soodustamisel head eeskuju Taani, kus noored saavad põhikooli ja keskkooli vahel aasta tutvuda eri valdkondadega, olgu selleks kokandus, moedisain või fotograafia. Nõustaja on kindel, et ka Eestis toimiks samasugune süsteem väga hästi.