Ülemiste tuhat ja üks detaili

Ringimotiiv

Keskus on kasvanud juurdeehitise võrra, kuid täielikult renoveeritud on ka vana osa ning sisearhitektide sõnul oli nende soov, et külastaja ei saaks aru, kui ta siseneb uuest osast vanasse. Vana keskuse funktsionaalsest loogikast sai aga uue loomisel omamoodi inspiratsiooniallikas. Nimelt puudusid juba vanas keskuses teravad nurgad ja sirged koridorid. Nii on voolujoonelisust ja avarat joont uues kujunduses lihtsalt veelgi võimendatud. Läbivaks motiiviks on fassaadilt interjööri kolinud ringid-augud ja logost tulenevad värvid.

Uued komposiitmaterjalist istumispingid on suured ja ümmargused. “Nägin ükspäev siin juba inimesi koosolekut pidamas,” rõõmustab Sepp funktsionaalse istumisaluse üle ja märgib, et iga pingi juures on ka pistikupesad tehnika laadimiseks. Pinkide ümmargustes aukudes on lilled, et istujaile veidi privaatsust pakkuda.

Koostöös akustik Linda Madalikuga on kogu keskus teaduslikult ja teadlikult helisummutavaks planeeritud. Nimelt on paljude perforeeritud seinte, pindade ja disainielementide taha paigutatud spetsiaalset villa, ning kõik perfoaugud on samuti  välja arvutatud. Samal ajal on keskuse loogelised ja lainetavad pinnad, nagu näiteks puhkealade seinad ja koridoride ripplaed juba iseenesest teatud määral heli summutava efektiga.

Värvisümbolid

Keskuse värvivalikud on koridorides ja kaupluste ees tagasihoidlikud, jäädes must-valge piirimaile. Nii jääb koridor tagasihoidlikuks taustaks rendipindade isikupärastele lahendustele. Poodide fassaadid on klaasist ning nurgadki läbipaistvad, et näha ka n-ö nurga taha. Kõik klaasid algavad põrandast. Nii peasissekäigu suured klaasaknad kui ka puhkealade katuseaknad loovad avara ruumi. Seda võimendavad omakorda nende ümber paiknevad suured ümarad valgustid.

Erksate värvide järgi on tsoneeritud keskuse puhkealad, samuti on iga puhkeala juures põrandal vastavad märgid – päike, vesi, kivi, lill, leht –, mis on vuugilaiuselt vesilõikusega plaadi sisse lõigatud.

Puhkeala Kivi perforeeritud metallist halli kaljuseina on sisearhitektide idee ja skitside järgi käsitööna valmistanud skulptor Kalle Pruuden. Laest ripuvad skulptor Terje Ojaveri loodud kivid, millele leiab erinevatest Eesti randadest identsed koopiad. “Need näevad nii tõepärased välja, et poole meetri kauguselt pole aru saada, et need pole päris kivid, isegi sammalt ja linnukakat on sinna peale kleebitud,” osutab Sepp.