Kalamatsi meierei: tubli väiketööstus ja elustiiliettevõte maal

Sõbralikud kitsed kogunevad Kalamatsi meierei peremehe Jaan Raudkivi ümber  Foto: Meeli Küttim

Järvamaal Kareda vallas asub pisike Esna küla, kuhu enamik eestlasi ilmselt kunagi ei satu, aga just seal asub Aita ja Jaan Raudkivi loodud kitsepiimatooteid valmistav Kalamatsi meierei.

Kuigi Eesti esimese tunnustatud kitsepiimameierei tootmismahud on aasta-aastalt kasvanud, ei plaani pererahvas rikkaks suurtöösturiks saada. Nende eesmärk on pakkuda oma tarbijatele uusi maitseelamusi ning nautida elu maal. 

Ettevõtlus maal - hobi või äri?

Samanimeline debatt toimus messi "Maale elama" 2015 seminari "Maale ettevõtjaks" raames. Osalejate mõtteid:

Tanel Talve: Võtmeküsimus on ettevõtlikkuse propageerimine ja maaelu müütide murdmine. Maaelu ei pea tähendama vaesust ja mahajäämust, vaid vastupidi, innovaatilisust ja edumeelsust. Tahe teha koostööd on ettevõtlikkuse oluline komponent. Koostöökoht on vajaka ja seda tuleb arendada.

Heldur Meerits: Riik ei peaks peale maksma ettevõtlusele maal. Küll saab aga kogukond olla aktiivne ja teha tööd ja luua võimalusi selleks, et investor tuleks nende piirkonda. Tegeledes maal ettevõtlusega tuleb arvestada keskkonnaga, kus asutakse ja milliseid võimalused see pakub ning kas kasutatakse olemasolevat optimeeritult.

Sulev Valner: Kõige suurem abi on impulss ja julgustamine. Anda kohalikule inimesele julgustust, et ei olda händikäp. Vahemaad Eestis on olematud ja kõik on kinni mõtlemises. Avalikus diskussioonis sisendatakse liialt palju, et maal niikuinii midagi ei ole ja ei saa midagi teha.

Viis kitse

Omal ajal õppis Aita Raudkivi keemiat ning töötas hiljem toidu- ja fermentatsioonitehnoloogia arenduskeskuses. „Mind hakkas väikekäitlemine huvitama, käisin isegi vabatahtlikuna Austrias ühes mahetalus ja mõtlesin juba vargsi, et võiks juustuvalmistamisega tegeleda,“ räägib ta. Esnasse kolis ta seetõttu, et toona peeti kohaliku mõisa juures kitsi ning vajati abikäsi. Siin tutvus ta ka Jaaniga, kes oli üle võtnud kunagise vanavanemate kodu.

Kitsepidamine mõisas lõppes ühe hetkel, kuid noored ostsid endale ise viis kitse. Jaan muigab: „Tegelikult töömahus suurt vahet pole, kas sul on viis või sada kitse, ikka on vaja nendega igapäevaselt tegeleda.“

2009. aastal müüdi üksikud kitsed maha ja otsustati võtta ette suurem projekt – rajada päris oma meierei. Öeldakse, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Terve aasta peeti plaani ja kirjutati projekti. Aastake hiljem saadi PRIAst põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetust 40 000 eurot. „See oligi meie esimene sissetulek, ehitasime siia tee, lauda, meierei. Lasime elektri-vee sisse panna. 2011 sai tootmisega alustada,“ märgib Jaan.

Toona oli veel paljukirutud majanduskriis, kas selle valguses kõhklusi ei tekkinud? „Vastupidi,“ vastab Jaan kärmelt. „Masu oli väga positiivne, ehitajad olid järjekorras, polnud mingit küsimust,“ selgitas ta ja lisas: „Meie jaoks oli tähis, et saaks kiiresti valmis. Usun, et praegu oleks ehituskulud tunduvalt suuremad.“ Toona osteti Rootsist 30 kitsetalle, praeguseks on neil sada lüpsilooma pluss talled.

Peamine on tarnekindlus

Kui Veterinaar- ja Toiduameti tunnustus käes, said nad hakata kohe ka oma tooteid kauplustesse ja toidukohtadesse tarnima. „Meil olid alguses väga väikesed mahud, aga peamine on olnud tarnekindlus, seda oleme alati hoidnud,“ märgib Aita. Jaan lisab: „Nii on siiani, me ei saaks nii, et vaikselt teeme mõned tooted valmis, siis kuu aja pärast müüme maha. Nädala alguses tootmine, reedel viime üle Eesti laiali,“ räägib ta. Nende tootevalikus on näiteks toorjuustud ja praejuust, lisaks ka magusad desserdid (mustika ja maasika). Neid leiab näiteks Tallinnas Solarise toidupoest, Kaubamajast ja Stockmannist. Samuti paljudest Selveritest.

Jaan ütleb, et tootearendust ei tee nad kuskil vaikselt omaette, vaid vastavalt nõudlusele. Näiteks Leib Resto & Aed palus praejuustu ning selle nad tegidki. Praeguseks on Kalamatsis ka kolm töötajat. Aita märgib, et kui maal kellegi leiad ja välja koolitad, on ta tõeline aare. „Me ei otsi spetsialiste, küll aga häid inimesi,“ lisab Jaan.

Praegu toodetakse nädalas umbes 150-200 kilogrammi juustu. Mahud on tasapisi tõusnud, ent suurtöösturiteks nad saada ei taha. Uhkusega nimetatakse end üheks Eesti väiksemaks meiereiks. „Õpime samal ajal, kui end üles ehitame. Kõigepealt olid talled, siis laut ja meierei. Vaikselt on mahud tõusnud, aga tarnekindlus on säilinud,“ kirjeldab Jaan.

Kärsitus pärsib

Kas nõudlus on suurem kui mahud? „Kui me end turundaks, siis ehk küll, aga selleni pole me veel jõudnud. Püüame vastavalt oma võimetele. Hobusel tuleb ohjadest kinni hoida, et käest ära ei läheks,“ arutleb Jaan ja tõdeb, et nende nullist kasvamise kogemus näitab, et midagi ei saa lihtsalt ühe ropsuga valmis, kärsitus hoopis pärsib.

Aita sõnab, et enda jaoks on ka huvitav pidevalt ka tootearendusega tegeleda. Ta nendib, et alati võib tunduda, et esimene kord tuleb toode suurepäraselt välja, aga vaja on saada valmis ka järgmisel korral. „Koduköögis saad mingi tulemuse, aga suuremas mahus on hoopis midagi muud.“

Ühed ausad toidukriitikud on Jaanil ja Aital lähedalt võtta – neil on neli last. Kaks suuremat poissi on väga aktiivsed, isegi intervjuu ajal tormavad nad ringi, küll ronivad traktori otsa, siis müravad heinapallide otsas. „Lastele meeldivad muidugi kõige rohkem magusad kreemid,“ märgib Jaan.

Autota maal hakkama ei saa

Aita ja Jaani puhul on näha, et maaelu neile tõesti istub. Jaan ütleb, et pidevalt räägitakse, kuidas tänapäeval on võimalik maal kaugtööd teha, ent ei pea ju vaid sellega piirduma. Eriti just toidu puhul - on nii võimalusi kui nõudlust.

Aita täiendab, et ka igasugu toiduvaldkonna tunnustamise ja müügilubade protsessid on lihtsamaks läinud. „Ja Eesti on nii väike. Ei saagi rääkida, et suurlinn ja maa. Me pole eraldatud. Ehk kuskil piiri ääres on keerukam, aga siit on Tartu, Tallinn ja Pärnu kõik pea ühe kaugel. Tunnike sõita.“ Küll märgivad nad, et autota poleks võimalik – peab olema vähemalt kaks masinat, üks võib ju näiteks rikki minna.

Puhkust võtta on keeruline. Aita arutleb, et suur samm oli seegi, et nad saavad nüüd töötajatele puhkust anda – veel mullu polnud see võimalik. Põhimõtteliselt saaks nad ilmselt ka Jaaniga koos minna, aga kõik peab olema kaetud, mõtlema isegi avariiolukordade peale (näiteks kui mingil põhjusel elekter kaoks).

Jaan uurib: „Kuhu sa tahaks minna?“ Aita naeratab: „Ilmselt juustureisile, maitseid avastama.“ Jaan lisab, et tema jaoks on tegelikult kogu maaelu ise üks suur puhkus. „Pole selle aja jooksul kordagi tundnud, et teen midagi kohustuslikku.“

 

Tööandjad hoiavad palgad madalad

Kui inimesel tekib huvi linnaeluga hüvasti jätta ja maale kolida, on abiks ka kodanikualgatus „Maale elama“.

Eestvedajate eesmärgiks on tõsta maal elamise teadlikkust, muuta ühiskonna hoiakuid positiivsemaks ning selle kaudu soodustada maale elama asumise trendi. Kahe aasta jooksul on algatuse abil linnast maale kolinud üle 80 pere.

Korraldusmeeskonna juht Ivika Nõgel nendib, et eks rahalgi on suur roll, aga ennekõike peab inimestel olema kirg maaelu vastu. „Palju on viimasel ajal nii-öelda elustiiliettevõtlust. Eesmärk pole suureks paisuda, vaid tahetakse ajada nipet-näpet oma asja.“ Ta ütleb, et abi on erinevatest toetustest, aga vahel tuleb juurde võtta ka pangalaenu. „Kõik sõltub sellest, mida teha tahetakse. Tootmishooned polegi nii kallid, küll aga seadmed. Muidugi võib alati näiteks kas või käsitööga alustada.“ Peamiselt tahetakse alustada näiteks aiasaaduste või põllumajandustoodetega, räägib Nõgel.

Maaelu puhul räägitakse ääremaastumisest, kuna paljud noored kolivad linna või välismaale. Nõgel sõnab, et põhiprobleem on selles, et tööandjad hoiavad palgad väga madalad. Tublid tööinimesed ei saagi seal hakkama, vaid peavad lahkuma. Ta lisab, et ei peagi maksma imepalka, vaid normaalset, et inimesed ära elaks.

„Halb palk näitab, et ettevõtja on nõrk. Ka tema tootlus ei arene ja töötajad on vähemotiveeritud.“ Nõgel ütleb, et alustav ettevõtja peaks maal omale kollektiivi otsima teiste tööandjate juurest, mitte pöörduma töötukassasse. Kui korralikult maksta ja töötajad välja koolitada, saab endale väga lojaalsed kaaslased.

Nõgel lisab, et maal peaks rohkem ka mõtlema selle peale, et kogukonnas oleks nii-öelda kontaktisikud, kelle käest infot saada, et võõral oleks lihtsam sisse elada. „Väikese maakoha eripära on, et info on inimeste käes. Tallinnas võid lüüa otsingusõna internetti, aga maal on teistmoodi, info levib inimeselt inimesele.“

Hetkel kuum