Raasuke: Michal alustab valest otsast

Mitme riigi- ja erafirma nõukogusse kuulunud ja praegu Eesti Energia nõukogu juhtiv Erkki Raasuke koostas kahe aasta eest kolmeliikmelise töögrupiga n-ö Raasukese plaani ehk riigifirmade valitsemise reformikava.

Michali soov koondada riigiettevõtete juhtimine valdkondade kaupa valdusettevõtete alla, et saada poliitikud välja riigifirmade nõukogudest, on Raasukese meelest vale ots, kust hakata probleemiga tegelema, tema plaanis oli see neljas ehk kõige viimane punkt.  

Praeguste riigifirmade valitsemispraktikatega jätkamine loob Raasukese sõnul edasi vaid kurbust ja õnnetust.

Järgneb intervjuu Erkki Raasukesega:

Kas teie kahe aasta eest koostatud riigifirmade reformimise kava pädeb ka täna?

Jaa, muidugi. Selles suhtes pole viimase kahe aastaga muutunud mitte midagi. Kui me oleksime selle kaks aastat tagasi ära teinud, siis elaksime natukene paremas Eestis, kui me täna elame.

Mis olid need neli olulisemat punkti, mis riigifirmade valitsemises ümber korraldada tuleks?

Tuleks täpsustada, miks riik mõnes kohas omab ja mõnes mitte. Suurt probleemi me selles toona ei näinud, aga see loob selgusele aluse. Kui kõik vajalikud tingimused pole täidetud, siis me ütleme välja, et suure tõenäosusega me mingi aja pärast ei oma seda ettevõtet. See on otsus, mis peaks minema välja riigikogu tasandini.

Teiseks tuleks sõnastada kõikidele riigiettevõtetele omanikuootused, jäme ots peaks olema valitseva ministeeriumi käes ja see on praeguseks suuresti tehtud.

Kõige olulisem neist on teha ümber riigifirmade nõukogude moodustamise viis, sellega omakorda ka see, kuidas nõukogud määravad riigiettevõtete juhatusi. Selles oli meie soovitus praegusest praktikast suurt mitte midagi järele jätta. Kui me jätkame seniste praktikatega, loome kurbust ja õnnetust edasi. Minu jaoks pole see mitte eetilisel või moraalsel raamistikul puudulik, vaid lihtsalt rumal, sest raha läheb raisku.

Kõige vähem tähtis teema sellest plaanist oli n-ö holding'u teema ehk kuidas hakata seda ellu viima viie-kuue ministeeriumi vastutusalas korraga. Mõistlik on luua juhtgrupp, kes selle ära teeb. Nemad otseselt ei hakka otsustama kõikide riigifirmade üle, omanikuootused kehtestab endiselt valitsev ministeerium, nõukogu kehtestab suuna ja mehitab juhatuse.

Me küll teadsime, et tähelepanu läheb valele kohale, kuid ei suutnud sellele vastu seista. Oleme püüdnud viimased kaks aastat justkui tõmblukku valest otsast kinni panna. Tegelikkuses on see ainult praktiline tasand, kuidas eelnevad asjad ka ära teha.

Kahe aasta eest hindasite, et kolme aastaga alates reformide elluviimisest on võimalik nende abil säästa 75-100 miljonit eurot aastas. Kas praegu oleks sääst sama suur?

Suurusjärk küll. Vahepeal on dünaamika muutunud, aga ma rõhutan üle, et see pole ainult sääst kuludelt, vaid riigifirmadel on olnud suur probleem üleinvesteerimisega ja investeerimisel halva tootlusega. Parema juhtimistavaga saaksime paremad investeeringud ja vähem kaotatud raha.

Ja ajamastaap kolm aastat sellise säästu saavutamiseks on ka sama?

Jah, aga tingimusel, et me stardime täna ja kohe ning teeme riigifirmade reformimise programmi sajaprotsendiliselt ära, mis pole ilmselt väga realistlik ootus.

Kas Kristen Michal on selle plaani asjus teiega nüüd uuesti ühendust võtnud?

Jah, me oleme rääkinud.

Kas te ütlesite talle, et te ise alustaksite riigiettevõtete reformimist hoopis teisest otsast?

Ei, aga see ei tähenda, et ma ütleks, et nende pakutud plaan on kehv, pange see seisma, tegeleme millegi muuga. See, mida transpordisektoris teha tahetakse, tundub igati mõistlik, aga midagi ei lähe paremaks, kui me riigifirmade mehitamise poolt korda ei tee. Ma usun, et kui me mehitamise korda teeme ja siis nende plaani sinna otsa paneme, on võita päris palju.

Praegu on vaid valdusettevõtete loomine sellest plaanist välja nopitud, kuidas te ise riigiettevõtete reformimisega pihta hakkaksite?

Kui saaksin nendest teha ära ainult ühe asja, siis ajaksin korda nõukogudesse määramise ja paneksin sellele 80% kogu muutuse väärtusest.

Mõned asjad on ka nüüdseks juba ära tehtud, näiteks kõhklust riigiettevõtete juhtkondadel või nõukogudel, et miks me siin üldse oleme, enam pole. Algne küsimus, mida riik peaks omama või mitte omama, ei piira meid ka täna eriti, me pole praegu ei ühele ega teisele poole kraavis, et kas meil on liiga vähe või liiga palju riigiettevõtteid. See oleks tore küll ühel päeval paika saada, kuid kus king ikka kõige rohkem pigistab, on see, kuidas riigiettevõtete nõukogusid moodustatakse.

Kui Michal hakkab riigiettevõtete reformimisega pihta siiski valdusettevõtete loomisest, mis peaksid vältima riigiettevõtete politiseeritust, siis kes on nende valdusettevõtete eesotsas?

See valdusettevõte pole iseenesest mingi nõiavits, nõukogudesse määramise printsiip peaks olema ikka sama nii tänaste ettevõtete kui valdusettevõtete puhul, kui me need loome. Valdusettevõtte mudel võimaldab lihtsalt tuua professionaalid nende eesotsa. Me ei saa üle ega ümber sellest, et nendes valdusettevõttesse tulevates inimestes peab olema suur komponent altruismi, aga riiklikult pikaajaliselt olulisi instrumente ei saa ainult altruismile üles ehitada. Me peame leidma korraliku professionaalse taustaga inimesed, kes on olemuselt ausad ja koostöövõimelised, kuid kes on üksjagu oma suuri tegusid juba ära teinud ja valmis nüüd töötama riigisektori heaks, kus tasu pole ilmselgelt konkurentsivõimeline sellega, mis nad erasektorist saaks.

Te olete olnud nii riigi- kui ka eraettevõtete nõukogudes. Kas olete tundnud riigiettevõtete nõukogus suuremat poliitikute lobitööd ja survet?

Jah, ikka.

Kuidas riigifirmade nõukogudes selle survega toime tullakse või selle vastu võideldakse?

Nõukogu koosolekule ei lähe ma ju, eriti nõukogu esimehena, selleks, et võidelda. Eesmärk on täita ikka ettevõtte põhifunktsiooni, kontrollida, kas see ettevõte meeskonnana ikka töötab, ja sinna otsa kõik järelevalve küsimused.