Kreeka vireleb veel kümme aastat

Kreeka majandusteadlane Costas Vorlow tutvustab intervjuus Kreeka majanduse hetkeseisu ja tagamaid, mis on riigi maksejõuetuks viinud.

Milline on praegu meeleolu Kreekas?

Oleneb vaatenurgast. Erasektor on täiesti masendunud. Pärast sel suvel kehtestatud kapitalikontrolli peavad tõenäoliselt uksed sulgema paljud ettevõtted, kel oli juba varasemalt majanduslikke raskusi. Kindlasti kasvab ka töötus, loodetavasti mitte palju. Kreekas on tegelikult praegu majanduskasv, kuid kapitalikontroll ja aasta esimeses pooles tehtud valimised on olukorda hullemaks teinud.

Kui altid on kreeklased muutuma ja reforme läbi viima?

Uus generatsioon jaguneb seisukohtadelt täiesti pooleks. 50% noortest on töötud ja nemad leiavad, et Euroopa Liit ongi süüdi selles, mis toimub. Neile on poliitiliselt ette söödetud ja väidetud, et laen on kerge tee hädast välja ja Euroopa Liidust lahkumine leevendaks olukorda. Teine osa noortest on mingil määral töötanud, paljud neist on käinud välismaal tööl või koolis. Nemad on reformide poolt ja saavad muutuste vajalikkusest aru.

Kas ja kuidas aitab Kreekat Euroopast saadud kolmas abipakett?

Mulle tundus, et kolmas abipakett oli juba varem plaanitud. Muidugi on see väga valus, sest me peame ju võla tagasi ka maksma. Kuna sel aastal lükkasime laenu tagasimakset edasi, peame nüüd leidma uusi karme meetmeid, kuidas katta lisaks ka umbes kümne miljardi euro suurune auk.

Kuigi kokkuvõttes on kolmas abipakett hea, on see kreeklastele müüdud väga negatiivsel viisil. Kreeklased on üldse kaheks jaotunud – referendumil hääletas 60% rahvast kokkuleppe vastu. Nende arvamus oli poliitilistel põhjustel kallutatud.

Praegusest majanduskriisist väljumiseks polegi ühtegi lihtsalt võimalust. Vajame selleks tugevaid reforme. Kreeka on praegust segadust 30-40 aastat tekitanud ja selle korda seadmine võtab vähemalt 10 aastat aega. Järgmised 2-3 aastat saavad väga valusad olema.

Kommentaar

Kreeklastel pole ühte lollikindlat valikut

Swedbanki juht Robert Kitt

Viibisin Kreekas selle aasta juulis. Olukord seal on tõesti hull, aga mitte sellises võtmes nagu meedia seda näitab. Tänavatel kõndides ei näe seal suuri meeleavaldusi, autosid ei põletata ja kummikuulid ei vihise. Teisisõnu – Kreeka tänavatel on müüvat telepilti keeruline toota, sest  narratiiv protestivatest inimestest tänaval on vale. Neid pole seal.

Hulluks teeb olukorra Kreekas fakt, et sisuliselt on riik pankrotis. Probleemi uba, et laenati ja nüüd ei suudeta või ei taheta tagasi maksta on justkui jäänud pisut tahaplaanile. See aga ei muuda fakti, et olukord on halb ja läheb järjest hullemaks – riigi võlakoormus on 34 000 eurot inimese kohta ja intress on ligi 800 eurot sekundis.

Eestlased peaksid kreeklasi kritiseerides kõigepealt ise peeglisse vaatama – kipume siin kaugemal olles hinnangutes liigagarad kohtumõistjad olema. Aastal 2008 ei olnud Kreeka olukord nii erinev meie omast kui täna võib tunduda, kuid tõsised majanduslikud väljakutsed olid mõlemal. Eesti valis sisemise devalveerimise tee: vähendati palku, koondati inimesi, otsiti uusi turge. Valiti kiire kohanemise taktika. Kreeka valis tee, kus heaolus järgi ei antud, majandus hoiti üleval laenurahaga. Tagantjärgi vaadates tundub Eesti tee ainuõige, kuid otsuse tegemise hetkel oli Kreeka olukord segasem.

Kreeklased peaksid tegema sama asja mida Eesti tegi:  tegelema oma majanduse konkurentsivõimelisuse tõstmisega, vähendama korruptsiooni riigis, leidma toodetele uusi turge jne. Üht lollikindlat lahendust siin kindlasti pole.