Hanschmidt: jäime Brüsselis lobistamisega hätta

"Ega me ausalt öeldes uskunud, et Estonian Airi ei saa. Vaatasime, et oleme ainukesed, kes on võimelised sinna investeerima ja kellel on ka mingi kompetents," ütles Hanschmidt. Kohaliku lobitöö kohta arvab suurärimees, et sarnaselt Soome ja Brüsseliga tasub lobitöö ka Eestis reguleerida. Ta nentis intervjuus Äripäevale, et praegu Eestis oma huvide kaitseks lobitööd tehes ei saa aru, kas see on seaduslik suhtlus või hoopis ebaseaduslik mõjutamine.

Kuidas on teie hinnangul Eestis lobitööga? Kuivõrd ettevõtjad käivad poliitikute juures?

Eesti Gaasiga tekkiski see probleem, et lobitööga me väga palju ei tegele. Vaatasime, et kui tahame laiapõhjalist energeetikafirmat kujundada ja kui Eestis toimib sektor rohkem dotatsioonide põhimõttel, siis peame üles otsima poliitikud või kõrged Brüsseli ametnikud, kellega lobi teha.

Käisite Brüsseli koridorides otsimas neid?

Mitte energeetikasektori asjus. Käisime Estonian Airi suhtes ja avastasime, et Brüsselis on lobitöö väga selgelt reguleeritud, Soomes on lobitöö reguleeritud. Aeg on sama Eestis teha. See kõik peab olema läbipaistev.

Praegu on väga halb maik juures, kui ettevõtja läheb poliitiku juurde rääkima.

Jah, kuna see on reguleerimata. Majanduslikule ja poliitilisele arengule annavad väga palju mõju erinevad huvigrupid. Praegu, kui käid oma huve kaitsmas või rääkimas, kuidas Eesti majandus arenema peaks, siis täpselt ei saa aru, kas kaitsed ainult oma huve, kas see on ebaseaduslik, püüad kedagi mõjutada või on seaduslik.

Mis lõpuks on mõjutamine?

See peabki olema täpselt defineeritud. Brüsselis on defineeritud ja nagu näha, jäime seal hätta. Kogemust ja oskust ei olnud. Oma otsuseid niimoodi kätte ei saanud, nagu lootsime.

Kelle juures te nii-öelda salaja olete käinud?

Mina ei ole salaja käinud (naerab). Ei ole käinud ka lobitööd tegemas, aga me lihtsalt Estonian Airiga seoses käisime Brüsselis. Eesti Gaasiga ei ole käinud.

Kui oleks (Eestis) legaliseeritud, siis ilmselt läheksite lobitööd tegema.

Kindlasti-kindlasti. Kui oleks legaliseeritud, siis tuleks organisatsioonide poole pöörduda, kes seda teevad.

Mis murekohad oleksid?

Energeetikaäris on vaja, et seadused ja mängureeglid oleksid pikalt paigas. Kui teed äriplaani ja võtad pangast laenu, siis äriplaan kehtib 10–15 aastat, kui suudad laenu tagasi maksta. Selle aja jooksul ei tohiks tegelikult mängureegleid väga palju muuta. Nii maksusid kui ka dotatsioone.

Ostsite sel aastal Eesti Gaasi. Kui energiasektorisse sisenesite, siis kas oli üllatusi ka?

Kõige suurem ehmatus oli, et turumajandust ei eksisteeri. Euroopa Liidu eestvedamisel on energeetikasektorit väga palju moonutatud.

Kui hotellibisnesisse investeerime või teeme uut tennisehalli, koostame äriplaani, otsime tennisemängijaid, teeme klientidega lepinguid ja reklaamikampaaniaid, siis me ei mõtle, et peaks riigilt raha küsima minema, vaid püüame ise hakkama saada. Energeetikasektoris on see välistatud. Sul peab olema tutvusi, sidemeid ja pead tegema lobitööd, et saada dotatsioonidele ligi.

Ja tundub, et see ei ole seotud vaid taastuva energiaga?

Taastuvast energiast sai see aluse. Kui energia on liiga kallis või kui energiasektor saab areneda ainult riiklike dotatsioonidega, siis see paneb kogu majanduse lonkama. Kui tahame, et Eesti saaks jõukaks, siis peame tootma, eriti tööstust arendama. Seda saab arendada, kui energia on hästi kättesaadav. Kui on piisavalt energiat, võid ükskõik millest kulda teha.

Millistes olukordades märkasite, et dotatsioonidest sõltumine on nii tugev Eestis?

Eks seda oli juba varem näha. Kui Auvere jaama hakati puiduga kütma. Sellepärast, et kui biomassiga kütab, saab dotatsiooni. Kellapendel on läinud teise serva: kõik peab olema biomass, taastootev, aga väga kallis, eks. Kui see on kallis, siis teised majandusharud ei tööta.

Hea näide on Nitrofert, mis oli kõigest 10–15 aastat tagasi üks Eesti parimaid ettevõtteid. Elektri hinna tõusu tõttu muutus ta konkurentsivõimetuks, praegu enam tootmist ei ole. Estonian Cell ei ole minu teada kordagi kasumisse läinud, sest energia on liiga kallis.

Mida see teeb ettevõtete juhtide, tegijatega, kes sõltuvad riigi rahast? Kas see muudab nad mugavaks või juhtub veel midagi?

Mul ei ole selles kogemust. Oleme äri teinud seal, kus ei ole dotatsioone saanud. Kogu aeg mõtlesin, et põllumajandussektor on dotatsioonide peal, aga et ka energeetikasektor … Eesti oli umbes 25 aastat tagasi elektrit eksportiv riik, nüüd oleme elektrienergiat doteeriv riik. See ei ole õige suund.

Käisin Norras seminaril, kus mulle väga meeldis Norra petrooleumi- ja energiaministri esinemine. Norra tahab olla Euroopa patarei – energiat Euroopasse eksportida. Neil on ka kokkulepe: petrooleumi- ja energiaminister on parteideülene. Norras pannakse ministriks kompetentne inimene, mitte lihtsalt poliitik.

Kas Eesti Gaasil võib tekkida olukord, kus tuleb minna riigilt abi paluma?

Kui huntide keskel elad, siis tuleb huntide kombel ulguda. Kui tahame teha investeeringuid taastuvenergeetikasse ja kombijaamadesse, siis kindlasti peame otsima üles Euroopa Liidu fondid, kes doteerivad. Igal juhul hakkame ka rohelise energeetikaga tegelema.

Kuidas teil omal ajal Gazpromiga läbirääkimised pihta hakkasid?

Eelmise aasta suvel sain tänu golfile teada, et Fortum ja Gazprom tahavad exit'it teha.

Kellega golfi mängisite?

Aarne Saarega, kes on Eesti Gaasi nõukogu liige ja meie äripartner. Kui läksime Lätti hotelli ehitama, siis kõik ütlesid, et no Riiga te hotelli ehitada ei saa. Seal te ilma altkäemaksuta hakkama ei saa. Saime hakkama. Alati on öeldud, et kui Venemaale investeerid, mine käi enne Lätist läbi – saad mingi väikese kogemuse. Tegelikult oli Lätis väga puhas ja läbipaistev asjaajamine.

Kui Gazpromiga hakkasime läbirääkimisi pidama, siis kõikvõimalikud nõustajad rääkisid, et oi-oi kui raske saab meil olema. Ei olnud midagi taolist. Keegi ei nõudnud altkäemaksu. Vastas olid noored mehed, sünniaastaga 1980, väga hea hariduse saanud ja väga hea inglise keel suus.

Või on teada, et teie puhul altkäemaks läbi ei läheks?

Ei tekkinudki sellist olukorda. Arvatavasti on ka teada, et ei lähe läbi.

Kas Eestis elatakse liiga palju toetuste peal?

Eesti probleem on, et ei toetata lipulaevasid. Leedu areneb väga kiiresti –panevad rõhku, et erinevates majandusharudes oleksid oma lipulaevad. Tallink on väga tugev lipulaev, millele osutab teenust umbes 10 000 ettevõtet. Loodame ka Eesti Gaasi teha lipulaevaks. Liiga palju toetatakse idu- ja väikeettevõtteid. Lipulaevad võimendaksid majanduskasvu.

Seega te rahast lipulaevadele ära ei ütleks.

Jah, arvan, et lipulaevad peaksid ka saama toetust.

Näiteks Tallink.

No jah. Viking Line sai uue laeva ehitamiseks 28 miljonit eurot Euroopa Liidu abiraha. Tänu koostööle soomlastega saime meie (Megastari ehitamiseks) 4,8 miljonit eurot, mis sisuliselt on kuus-seitse korda vähem kui sai konkurent. See paneb meid raskemasse olukorda. Siin oleks näinud rohkem koostööd abifondidega, kui uute lahendustega välja tulime.

Estonian Airi ostuga läks teil nihu. Kuidas kõrvalt vaadates Nordicaga asjad tunduvad olevat?

Jah, ega me ausalt öeldes ei uskunud, et Estonian Airi ei saa. Vaatasime, et oleme ainukesed, kes on võimelised sinna investeerima ja kellel on ka mingi kompetents. Pidasime konsultatsioone erinevate firmadega, kuidas edasi minna lennufirmadega, koostööd teha.

Nordicaga läks, nagu arvasime. Kui Estonian Airi tahtsime investeerida, siis me ei olnud nõus seda läbi pankroti ostma, kuna kaotad sellega väga palju kliente ja tekib probleeme. Teiseks me ei tahtnud, et muutuks mingiks poliitilise võitluse subjektiks. Praegu on Nordica mõlemat.

Nordicat tehakse nullist ja kõik kritiseerivad, ei lase ühtegi sammu teha. Neile tuleks kaks-kolm aastat anda ja siis kritiseerida. Neil tuleb tööd teha. Me ei ole arutanud, et sinna midagi investeerida, kuna ei ole pakutud.

Kas kahe-kolme aasta jooksul üldse julgeksite sinna investeerida?

Praegu ei ole neid asju analüüsinud. Reisijate arv on oluliselt küll kahanenud, aga tean, et nad töötavad õiges suunas.

Lennuliiklus oluliste linnadega peaks olema tagatud. Kui tahad taanlaste ja hollandlastega äri teha, siis partnerid tahavad sind näha, eriti kui investeerivad. Keegi ei taha ümberistumistega Eestisse sõita. Eelmisel aastal puutusin mitu korda kokku ütlemisega, et Eesti on perifeeria. See on jube ohtlik.

On lihtsaid asju, mida teha. Eestis võiks teha Maailmapanga aasta koosolekuid, kuhu tuleb 10 000 rikast pankurit, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga koosolekuid. Suuri rahvusvahelisi üritusi oleks vaja Tallinnas teha. See parandaks nii meie lennuliiklust kui ka hotelli- ja restoraniäri.

Nordica on arenenud konarlikult. Nad ei ole suutnud kõigist lubadustest kinni pidada, oodata on 15 miljoni eurost kahjumit aasta lõpus. Mida te teisiti teinuks?

Meie eesmärk oli lihtne: olemasolev ettevõte kiiresti ühendada analoogiliste ettevõtetega. Tol ajal, aastatel 2013–2014 rääkisid suured lennukompaniid, nii Finnair kui SAS, et spetsialiseeruvad suurtele lennukitele ja mandritevahelistele lendudele. Regionaalsest vedamisest ei olnud nad huvitatud, tahtsid, et keegi teine seda teeks. Olnuks võimalik suurtele lennufirmadele ette vedada rootslaste ja soomlastega, isegi leedulastega.