Haigla juht: suremine on kallis

Artikkel

- Uudised
- Eliisa Matsalu
- Kaisa Gabral
- 16. september 2016 kell 4:45
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Haigla juht: suremine on kallis
Lõuna Eesti Haigla ASi juhatuse liikme Arvi Vaski sõnul eeldab ühiskond, et keegi omas kodus ei sure ja seda tehakse pigem haigla intensiivraviosakonnas – see on aga haiglale kulukas.
"Rahastamine ongi see kõige suurem mure," tunnistas Vask haiglate probleemidest rääkides. "Täna me liigume selles suunas, et haigekassa ei jõua meie tegevust kinni maksta ka praeguste hindadega."
Järgneb intervjuu Arvi Vaskiga.
Mis siis juhtuma hakkab, kui raha peaks otsa saama?
Ega raha veel otsa saa. Aga reaalsus on see, et patsientide pinge suureneb ja meil on vaja leiutada meetmeid, kuidas patsiente haiglast eemale tõrjuda. Üldhaigla probleem - nagu meie seda oleme - on vananevate patsientide mass, kes tuuakse meile kiirabiga EMOsse. Neid pole võimalik koju ega kuskile saata. Siseosakond on meil enamuse ajast ületäidetud.
See lisab pinget ka arstidele. Sest sa pead leidma inimese, kes suurema massi patsiente ära ravib. Ja kui sa poole aasta peal saad teada, et ületööd on tehtud sadade tuhandete, suurematel haiglatel miljonite eest, mille sa saad 0,3se koefitsiendiga tasutud, siis see tekitab haiglas pingeid.
Oleme tõsiselt ja korduvalt arutanud, mida me saame teha, et mitte võtta siseosakonda inimesi üle ettenähtud voodifondi – me pole head lahendust leidnud! Piirkondliku haiglana me ei saa neid vanu inimesi hakata kliinikumi saatma, sest me teame, et seal on sama seis. Keegi ei taha neid seal. Pole ka objektiivset põhjust neis sinna saata. Ägeda ravijuhendiga patsiendid (äge insult, infarkt vms) viiakse nagunii vastavalt juhisele sinna.
Ja mis siis saab neist inimestest, keda on liiga palju?
Noh, ülejäänud krooniliste haigete mass lihtsalt ei lähe sinna. Oleme jõudnud olukorda, kus surrakse haiglas, intensiivravis. See ei olnud nii veel 15-20 aastat tagasi, siis suri enamus inimesi kodus. Tänane ühiskond ei aktsepteeri aga kodus suremist, suremine jäägu haiglasse ja parimal juhul intensiivi. Suremine on kõige kallim meditsiiniline protsess. Kuid seda ei jõua haigekassa täna enam kinni maksta.
Kas haiglas surrakse seepärast, et meditsiin on edasi arenenud ja viimse hetkeni loodetakse päästmist?
Ühiskonna ootused on teised. Meditsiin näitab ära, millal on inimese füüsiline ressurss ammendunud ja teda saaks saata koju surema. Kuid ühiskond seda enam ei aktsepteeri. 15 aastat tagasi võtsid omaksed diagnoosi omaks ja said aru.
Haigla juhatuse liikme Arvi Vaski sõnul peavad nad haigeid hakkama eemale peletama, sest kõigi eest hoolitsemiseks napib personali
" Koormus käib üle jõu"
Gerli Liivet, Eesti õdede liidu juhatuse liige:
"Õdede ja hooldustöötajate töökoormus on liiga suur ja see on seotud palgaga. Kuna palk on madal ja õdesid on vähe, siis tehakse tööd vähemalt 1,5 koormusega. Seda alati ka mitte ühes haiglas, sest eesmärk on ära elada. Kui statistika ütleb, et õed saavad enamvähem okei palka, siis see ei ole adekvaatne statistika.
Kollektiivleping on hetkel läbirääkimisprotsessis. Juba kolm kuud pole meile ühtegi ettepanekut tehtud. Meie nõudmine oli see, et õe palk peab olema arsti palgast vähemalt 60% ja sellest me taganeda ei taha. See samm millega me palka tõstame – on see 10% või suurem või väiksem – see sõltub sellest, kuidas valitsus, mitte haigekassa, süsteemi raha leiab.
Meie ei toeta kindlasti seda, kui riik kirjutab palgakulu patsiendi kraesse. Samuti ei taha me, et kelleltki teiselt võetakse riigieelarves raha ära ja antakse meile, näiteks õpetajatelt. Me ei taha, et keegi meie pärast peaks kannatama.
Meie kolleege on väga palju ära läinud Soome tööle, minnakse siiamaani. Õe palk ja töökoormus on Soomes hoopis teine. Sinna minek väheneb iga kord peale seda, kui sõlmitakse palgakokkulepe. Kui õed-hooldajad näevad, et riik hoolib nende tööst ja panusest, siis nad mõtlevad äkki ringi. Ka tervisekõrgkooli lõpetajatest väga paljud ei jätka Eestis, kui väljastpoolt tuleb parem pakkumine

Aga mis saab seni, kuni riik ja haigekassa mingile otsusele jõuavad – te ei saa ju panna uksele silti, et haigla on kinni ja rohkem ei mahu?
Ei saa jah. Meie oleme aegajalt lahendanud asja nii, et võtame tööle praktikante. Lisame siseosakonda ajutiselt ressurssi. Näiteks praegu on meil kolm residenti. Voodeid jagub, aga õenduspersonali napib. Ülekoormusega töötamine tekitab pingeid. Ajutised lahendused ka ükskord lõpevad ja pinge suureneb, aga senimaani oleme vastu pidanud.
Meie lootus on praegu see, et ühiskond aktsepteerib seda SKPst 6% investeeringut tervishoidu. Mina ütlen, et raha, mis läheb tervishoidu, pole kulu, vaid investeering. Muidu hakkab asi kärisema ja osad patsiendid jäävad kuskil ravita. See on ühiskonna valik.
Meil on vaja see diskussioon praegu lahti vaielda ja investeerida tervishoidu keskmiselt samas mahus nagu teised Euroopa riigid. Kui tahetakse hea tervishoiuteenuse jätkumist, siis tuleb panust suurendada. Kui seda ei taheta, saab minna ka teist teed, aga siis jääb osa inimesi ravita.
Ravita jääks siis ühiskonna nõrgem pool?
Kahtlemata. Loomulikult. Täna on ju võimalik, et kui eriarsti juurde on pikk järjekord, saab osta eriarsti juurde konsultatsiooni, osta end järjekorras edasi. Haavatavatel gruppidel seda võimekust ei ole, rikkamad saavad ikka kuidagi hakkama. Meie piirkonnas, Lõuna-Eestis, seda võimekust ei ole, Tallinnas ja Tartus aga küll.
Selge on see, et ka rikkamad ei saa endale lubada kõiki kallimaid tervishoiuteenuseid. Ja neid rikkaid on Eestis vähe.
Lõuna-eestlase rahakott on palju väiksem?
No ikka jah. Ja tervishoiuteenus ei ole odav. 30 eurot konsultatsioonitasu jõutakse ikka maksta, kuid kui otsa tulevad uuringud, näiteks magnettomograaf, on see juba 200 eurot. Lisaks vereproovid. Diagnoosi saamiseks oleks patsiendil oma 300-400 eurot vaja välja käia.
Üks arutusel variant on ka visiiditasude jms teenuste hinna tõstmine patsiendile - mida te selle arvate?
Teisisõnu siis omaosaluse suurendamine. Visiiditasu võib ju 5 euro pealt 10 peale tõsta, kuid kui vaadata visiiditasu osakaalu tervishoiukuludes, on see nii marginaalne, see ei paranda kuidagi tervishoiu kättesaadavust. Tervishoiutöötajate palgatõusuks ajutise leevenduse võib-olla annaks, aga igal juhul on vaja süsteemi üldistest maksudest raha juurde tuua.
Kumb on teie haiglas suurem probleem, kas rahapuudus vahendite ja protseduuride jaoks või palkade maksmiseks?
Tervishoiukuludest on personalikulu kõige suurema osakaaluga. Meie haigla eelarvest on 60% personalikulu. Meil ei ole täna probleemi vahendite või ravimitega – need on tagatud. Kui tervishoiutöötajad palka juurde tahavad, on neil õigus seda tahta, ja see on suurim kuluartikkel.
Suurhaiglatel on personalikulu eelarves veidi väiksem, kuid üldhaiglatel jääb see kõigil 60-68% vahemikku. Kui keegi räägib, et hooned on suur kulu, siis tervishoius on hoonele minev kulu kõige väiksem. Meie eelarves on hoone kulu umbes 4% eelarvest.
Praeguse kollektiivlepinguga küsitakse meditsiinitöötajatele palgatõusuks keskmiselt 10%. On see teie arvates adekvaatne number?
Küsija jaoks on see adekvaatne number, kuid tööandja jaoks… Kui vaatame kaht viimast aastat, siis palk on umbes 10% tõusnud, ja see on väga õige. See on andnud noortele sõnumi „jääge Eestisse!“ ja seda on ka statistiliselt näha. Residendid, kes enne palgatõusu Eestist välja läksid – see trend on nüüd väiksem. Mina tööandjana arvan, et nüüd võiks püüda keskmise palgakasvuga edasi minna. Kindlasti ei saa palgatõusu seisma panna, aga ma ei arva, et see 10% on päris õiglane küsida.
Mis mõttes õiglane – mida te sellega mõtlete?
Ühiskonna mõttes õiglane. Tervishoiutöötajate suhtes oleks see muidugi õiglane. Ja kui vaadata ka meie naabermaad, siis on siin ju vahe väga suur. Nüüd tuleks minu arvates hoida saavutatud taset. Kui ühiskond leiab võimaluse tervishoiutöötajatele rohkem maksta, siis minul ei ole selle vastu midagi.
Mis see keskmine siis oleks – 5%?
No 5% võiks ju olla.
Sain aru, et palgakäärid on ka meditsiinitöötajate sees – arstid, õed ja hooldajad?
On räägitud sellest, et õdede osa võiks olla 60% arsti miinimumpalgast. Minul ei ole selle vastu midagi. Praegu on see kuskil 50% peal. Arsti miinimum on 10 eurot tund, õel 5.50. Nad tahavad täna miinimumiks 6 eurot tund. Arstidel on pealegi alati lisatasu teenimise võimalused suuremad ja nende tööjõuturg on mitmepalgelisem kui õdedel.
Mainisite enne, et Soome minnakse vähem?
Jah, noori läheb Soome vähem. Ma arvan, et kahe aasta tagune oluline miinimumpalga tõus hoiab neid kinni. Residendid võitsid ju viimasest kollektiivlepingust kõige enam. Nende palk tõusis üle 20% kahe aasta lõikes. Nende soov Eestis karjääri teha ja arstiks saada kasvas. Inimesed on väga praktilised, eriti tervishoius. Haigekassa on õpetanud meid 25 aastat raha lugema ja haiglajuhid on omakorda õpetanud raha lugema oma töötajad. Kõik saavad rahalistest motivatsioonidest aru.
Tulekul on hoiatusstreik – kas teie töötajad ka seal osalevad?
Seda ma veel ei tea, mulle pole selle kohta infot veel antud. Aga ma saan aru, et see on ühetunnine hoiatusstreik ja sel ajal plaanilist tegevust ei tehta.
Ja mis saab senikaua, kuni riigiisad otsuseid langetavad? Kas püüate patsiente haiglast eemale peletada?
(naerab) Ütleme nii jah, et läbi EMO püüame filtrit tihendada. Kui patsient on tulnud, siis eks ta ikka läbi vaadatakse ja abi osutatakse, kuid igal juhul kaalutakse, kas teda peab ikka haiglasse panema või saab kodus ravi jätkata.
Ega meie ka taha lõputult ületööd teha. Meil ei jää muud üle kui filtrit tugevdada. Sest lõpuks on piir käes.
Meditsiinitöötajate streigi teemaline kokkusaamine Hiiul haiglate liidu majas aastal 2012. Pildil perearstid Anneli Talvik ja Tallinna perearstide seltsi esinaine Diana IngerainenFoto: Raul Mee
Eraarst: seome maksukoormuse kehamassiindeksiga
Anneli Talvik, eraarstikeskuse Confido juhatuse liige
"Seni, kuni raviasutustes mõõdetakse vaid kiretut efektiivsust, saadakse ka efektiivset, aga kiretut tükitööd. Asi muutuks, kui hakataks mõõtma patsiendi teekonda ravitulemuseni või veelgi parem: tervisetegevusi patsiendiga.
Minu arvates tuleneb Eesti patsiendi kõrge omavastutus käsimüügivitamiinide ja toidulisandite liigtarbimisest, ja poleks mingi patt suurendada patsiendi omavastutust ka arstiteenuse kasutamisel. Sotsiaalse võrdsuse ja kättesaadavuse tagamiseks olgu sotsiaaltoetuste süsteem, meditsiinisüsteem ei peaks spondeerima vähemkindlustatuid, vaid keskenduma inimese tervena hoidmisele.
Tulevikku suunatud tegevusena langetaksin nende patsientide maksukoormust, kelle kehamassiindeks on mõõdetult normis - selle rakendamist võiks järk-järgult alustada noortest ja tasapisi hõlmata kõik tööealised. Nii tekiks igal inimesel arusaam, et oma keha tuleb hoida toimiva ja tervena. Seega poleks maksuvaba mitte tegevus, vaid tulemus. Las Exceli-tüübid arvutavad, ja pakutagu reaalseid lahendusi, mitte ohutut poliitmula."
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum