Peadpidi hakklihamasinas

Tol hetkel oli mu kõige painavam mõte see: kui ma osutun valituks, milline võiks olla minu kõne valimiskogu ees.

Ei olnud, see võib olla halb enne. Teise vooru ajal hakkasin seda koos sõpradega tegema.

Jaa, aga ma usun ennetesse.

Sellega ei ole ma absoluutselt nõus. On tunduvalt lihtsamaid viise oma edevuse rahuldamiseks. Olen võrrelnud seda nelja kuud peadpidi hakklihamasinas olemisega. See on edevuse jaoks liiga kõrge hind. Aga ega ma kujutanud ette, et ma kindlasti saan presidendiks. Nagu ma kampaania algusest peale ütlesin: ma usun, et mul on võimalus jõuda valimiste teise vooru. Ütlesin, et usun, et valimised ei toimu riigikogus esimeses voorus.

Oli suvi ja suvel – kes läheb Dubrovnikusse, kes korrastab suvemaja, ja mina mõtlesin, et jooksen presidenti. Saab siseturismiga tegeleda ja silmaring laieneb. Aga kui tõsiselt rääkida, siis ma lihtsalt ei tahtnud, et president valitakse ära Keskerakonna ja Reformierakonna kokkuleppe tulemusena. See oli põhjus, miks ma kandideerisin. Ja kui ma vaatan praegust poliitilist olukorda, siis võin öelda, et paljud eesmärgid on saavatatud, sest sisepoliitika-aasta 2017 ei ole kindlasti enam selline, nagu oli 2016.

Loomulikult oli alguses raske olla mittepoliitikuna selles kampaanias. See debateerimise kultuur on erinev. Mina olen harjunud oma seisukohti esitama kohtus, aga arutelusaadetes, kus esinevad poliitikud, on hoopis teine dünaamika. Seal tegelikult ei eeldatagi seda, et sa vastad küsimusele, vaid pead pidevalt oma sõnumit rõhutama. Aga kampaania lõpupoole jäi mulle juba ka midagi poliitikutelt külge.

23. veebruaril tegid eri ühiskonnategelased ettepaneku, et ma kandideeriksin. Kui nemad ei oleks seda teinud ja oleks ettepaneku teinud näiteks IRL või Vabaerakond, siis ma ei oleks kandideerinud. Nemad esitasid mu kandidatuuri erakondadele, IRL ja Vabaerakond võtsid sellest kinni, ja võtsid teisedki. Ja Eestis ongi ju presidendivalimised sellised, et sul on vaja saada erakonna poolt üles seatud, vähemalt riigikogus. 

Oma võlga tasun ma nii, et teen oma tööd advokaadina. Kui ma varem kritiseerisin Reformierakonda millegi tegemise või tegemata jätmise pärast, nüüd kritiseerin praegust koalitsiooni. Siin ei ole kohta tänuvõla tasumiseks.

Pigem oleks ebaeetiline ühtedel valimistel saadud usalduskrediit vahetada peenrahaks. Kui te olete presidendivalimistel osalenud, siis ei kõla linnapea valimised just ahvatlevalt.

See on keelatud või? Ma kasutan oma poliitilist kapitali klientide huvides. Kui klientidel õnnestub mõningad vaidlused võita, siis on sellest kasu ka Eesti õiguskorrale. Vaatame kas või kobarseaduse temaatikat, ega see puuduta vaid ühte minu klienti, see on Eesti õiguskorra printsipiaalne küsimus.

Aga mis ma peaks siis tegema, kui ma ei taha poliitikasse minna? Ma ei saa ju poliitilist kapitali ukse taha jätta. Kui ma lähen kliendiga kohtuma, siis ma ei ütle ju, et tere, mina olen Allar Jõks, ma olin presidendikandidaat 2016.

Te väidate siis, et president on kummitempel või? Sellise ametikoha järgi ma küll ei jooksnud. Paljud kandidaadid rääkisid väga ümmargust juttu, kuid minu meelest oli avalikkusel vaja teada, kuidas president mingis olukorras käitub, need olukorrad olid küll hüpoteetilised.

Ei, minult küsiti siis, et kas president teeks alati valitsuse moodustamise ettepaneku valimised võitnud erakonna juhile. Samas küsimus oli ka Keskerakonna kohta. See ei olnud ei Reformierakonna ega ka Keskerakonna vastane, vaid lihtsalt minu seisukoht, kuidas presidendi rolli mõista.

Ma olen pragmaatik ja ütlen, et seda küll võib muuta, aga kui tulevad uued valimised, siis on need mured juba unustatud.

Liiga vähe on olnud aega, et anda hinnangut. Presidendi võimekust testitakse ikkagi kriisiolukordades, sellist ei ole olnud. Aga ta on jätnud sümpaatse mulje. Tema kõned ja esinemised meeldivad mulle.

See näitab ühest küljest Eesti poliitika haavatavust, kui ühe inimese kõrvalejäämine võib tuua kaasa nii dramaatilise muudatuse.

Me peaksime sellistest vastandumistest välja murdma, muidu me jäämegi elama järjekordset kaotatud kümnendit. Minu soovitus on, et vastandit või sisevaenlast ei otsitaks. Aga kuna kohalikud valimised on tulemas, siis mingil skaalal see kindlasti algab.

Tegelikult on seda raske öelda praegu. Ma millegipärast ei usu, et Eestis võiks Vene erakond tugeva mandaadi saada.

Arvan küll. Ma ei näe tugevat opositsioonierakonda, kes suudaks pakkuda alternatiivi, toimivat valitsusliitu murendada.

Minu kokkupuuted Hanno Pevkuriga on positiivsed. Erinevalt teistest ministritest ei ole ta olnud enesekeskne ja ülbe. Aga kuidas ta suudab erakonda juhtida, ei julge hakata ennustama. Ma arvan, et Reformierakond ei saa enam kunagi olema see, kes ta oli veel kaks aastat tagasi. Erakond, millest teati, et ta toimib laitmatult, on ühtne, saavutab kõik, mis tahab, tema vastu pole mõtet üldse minna.

Mitte seda, aga ta ei saavuta enam sellist positsiooni, mis tal oli Eesti poliitikas. Ta jääb suurparteiks, aga ta ei kanna enam kindlasti seda kõikvõimsuse kuvandit.

Kui IRLi ja Vabaerakonna liitu ette kujutada, siis sealt võiks tulla päris tugev konservatiivne erakond. Uue erakonna sündi ma tõenäoliseks ei pea, sest ma ei näe sotsiaalset tellimust. Mis saab EKREst, on raske öelda, presidendivalimised lasid EKREst hulga õhku välja, ja see on hea.