Vilja Kiisler • 21 jaanuar 2017

Peadpidi hakklihamasinas

Allar Jõks  Foto: Andras Kralla

Peaaegu presidendiks saanud vandeadvokaat Allar Jõks pihib kampaaniaaegsetest tunnetest ja ennustab, et Reformierakond ei saa eales tagasi positsiooni, mis tal oli.

Mida te tundsite tol septembripäeval valimiskogu häältelugemisel, kui hetkeks oli õhus võimalus, et te tõepoolest saategi presidendiks?

Tol hetkel oli mu kõige painavam mõte see: kui ma osutun valituks, milline võiks olla minu kõne valimiskogu ees.

Teil ei olnud kõne valmis?

Ei olnud, see võib olla halb enne. Teise vooru ajal hakkasin seda koos sõpradega tegema.

Kuulge, professionaalidel on alati kaks kõnet taskus: üks võidu puhul, teine kaotuse puhul.

Jaa, aga ma usun ennetesse.

Ma järeldan sellest: te ei olnud tegelikult arvestanud võimalusega, et te Kadriorus maandute. Tegite kampaaniat selle pärast, et olete edev, tahtsite tähelepanu ja sest see on kasulik teie professionaalsele tegevusele.

Sellega ei ole ma absoluutselt nõus. On tunduvalt lihtsamaid viise oma edevuse rahuldamiseks. Olen võrrelnud seda nelja kuud peadpidi hakklihamasinas olemisega. See on edevuse jaoks liiga kõrge hind. Aga ega ma kujutanud ette, et ma kindlasti saan presidendiks. Nagu ma kampaania algusest peale ütlesin: ma usun, et mul on võimalus jõuda valimiste teise vooru. Ütlesin, et usun, et valimised ei toimu riigikogus esimeses voorus.

Teie olite selles kampaanias professionaalsete poliitikute seas nagu valge vares. Kuidas ise ennast selles seltskonnas tundsite?

Oli suvi ja suvel – kes läheb Dubrovnikusse, kes korrastab suvemaja, ja mina mõtlesin, et jooksen presidenti. Saab siseturismiga tegeleda ja silmaring laieneb. Aga kui tõsiselt rääkida, siis ma lihtsalt ei tahtnud, et president valitakse ära Keskerakonna ja Reformierakonna kokkuleppe tulemusena. See oli põhjus, miks ma kandideerisin. Ja kui ma vaatan praegust poliitilist olukorda, siis võin öelda, et paljud eesmärgid on saavatatud, sest sisepoliitika-aasta 2017 ei ole kindlasti enam selline, nagu oli 2016.

Loomulikult oli alguses raske olla mittepoliitikuna selles kampaanias. See debateerimise kultuur on erinev. Mina olen harjunud oma seisukohti esitama kohtus, aga arutelusaadetes, kus esinevad poliitikud, on hoopis teine dünaamika. Seal tegelikult ei eeldatagi seda, et sa vastad küsimusele, vaid pead pidevalt oma sõnumit rõhutama. Aga kampaania lõpupoole jäi mulle juba ka midagi poliitikutelt külge.

Teie esitlesite end sõltumatu kandidaadina, aga tegelikult olite ikkagi IRLi kandidaat. Kuidas on moraalsem olla IRLi kandidaat kui Reformi või Keskerakonna oma – kelle kokkulepet te tahtsite vältida?

23. veebruaril tegid eri ühiskonnategelased ettepaneku, et ma kandideeriksin. Kui nemad ei oleks seda teinud ja oleks ettepaneku teinud näiteks IRL või Vabaerakond, siis ma ei oleks kandideerinud. Nemad esitasid mu kandidatuuri erakondadele, IRL ja Vabaerakond võtsid sellest kinni, ja võtsid teisedki. Ja Eestis ongi ju presidendivalimised sellised, et sul on vaja saada erakonna poolt üles seatud, vähemalt riigikogus. 

Millal te siis maksate võla IRLile selle eest, et nad olid teie taga? Ongi välja pakutud, et võiksite asuda IRLI juhi kohale, millal see juhtub?

Oma võlga tasun ma nii, et teen oma tööd advokaadina. Kui ma varem kritiseerisin Reformierakonda millegi tegemise või tegemata jätmise pärast, nüüd kritiseerin praegust koalitsiooni. Siin ei ole kohta tänuvõla tasumiseks.

Te ju kogusite ikkagi poliitilise toetuse. Teie taga olid valijad. Kas teil pole häbi pöörduda tagasi „tootvale tööle“, kui teil on poliitiline kapital? Mismoodi te seda advokaadina saate realiseerida?

Pigem oleks ebaeetiline ühtedel valimistel saadud usalduskrediit vahetada peenrahaks. Kui te olete presidendivalimistel osalenud, siis ei kõla linnapea valimised just ahvatlevalt.

Munitsipaalkarjäär teid muidugi ei huvita, ma pean silmas, et te pöörate poliitilise kapitali erialaseks kasuks.

See on keelatud või? Ma kasutan oma poliitilist kapitali klientide huvides. Kui klientidel õnnestub mõningad vaidlused võita, siis on sellest kasu ka Eesti õiguskorrale. Vaatame kas või kobarseaduse temaatikat, ega see puuduta vaid ühte minu klienti, see on Eesti õiguskorra printsipiaalne küsimus.

Te ei näe siin teatavat eetilist küsimärki?

Aga mis ma peaks siis tegema, kui ma ei taha poliitikasse minna? Ma ei saa ju poliitilist kapitali ukse taha jätta. Kui ma lähen kliendiga kohtuma, siis ma ei ütle ju, et tere, mina olen Allar Jõks, ma olin presidendikandidaat 2016.

Hästi. Te ütlesite kampaania käigus, et te ei pruugi valitsuste moodustamise ettepanekut teha Reformierakonnale, kuigi valimiste käigus annab mandaadi rahvas, mitte president.

Te väidate siis, et president on kummitempel või? Sellise ametikoha järgi ma küll ei jooksnud. Paljud kandidaadid rääkisid väga ümmargust juttu, kuid minu meelest oli avalikkusel vaja teada, kuidas president mingis olukorras käitub, need olukorrad olid küll hüpoteetilised.

Teie agenda oleks presidendina olnud, et Reformierakond ei moodustaks valitsust?

Ei, minult küsiti siis, et kas president teeks alati valitsuse moodustamise ettepaneku valimised võitnud erakonna juhile. Samas küsimus oli ka Keskerakonna kohta. See ei olnud ei Reformierakonna ega ka Keskerakonna vastane, vaid lihtsalt minu seisukoht, kuidas presidendi rolli mõista.

Kas presidendivalmiste kord vajab muutmist?

Ma olen pragmaatik ja ütlen, et seda küll võib muuta, aga kui tulevad uued valimised, siis on need mured juba unustatud.

Kuidas olete rahul president Kersti Kaljulaidi tegevusega?

Liiga vähe on olnud aega, et anda hinnangut. Presidendi võimekust testitakse ikkagi kriisiolukordades, sellist ei ole olnud. Aga ta on jätnud sümpaatse mulje. Tema kõned ja esinemised meeldivad mulle.

Pöörame korra praegusse poliitikasse. Edgar Savisaare langemine Keskerakonna juhi kohalt muutis paugupealt tervet poliitikat ja tõi uue valitsuse. Mida see Eesti poliitika kohta räägib?

See näitab ühest küljest Eesti poliitika haavatavust, kui ühe inimese kõrvalejäämine võib tuua kaasa nii dramaatilise muudatuse.

Kas Reformierakond leiab Savisaare asemele uue antipoodi?

Me peaksime sellistest vastandumistest välja murdma, muidu me jäämegi elama järjekordset kaotatud kümnendit. Minu soovitus on, et vastandit või sisevaenlast ei otsitaks. Aga kuna kohalikud valimised on tulemas, siis mingil skaalal see kindlasti algab.

Mis on Keskerakonna tulevik? Jüri Ratas võtab vene hääled? Või tekib vene erakond?

Tegelikult on seda raske öelda praegu. Ma millegipärast ei usu, et Eestis võiks Vene erakond tugeva mandaadi saada.

Keskerakonna valitsus püsib järgmiste riigikogu valimisteni?

Arvan küll. Ma ei näe tugevat opositsioonierakonda, kes suudaks pakkuda alternatiivi, toimivat valitsusliitu murendada.

Mis saab Reformierakonnast? Kuivõrd te usute Hanno Pevkurisse erakonna ühendajana, partei liidri, tulevase peaministrina?

Minu kokkupuuted Hanno Pevkuriga on positiivsed. Erinevalt teistest ministritest ei ole ta olnud enesekeskne ja ülbe. Aga kuidas ta suudab erakonda juhtida, ei julge hakata ennustama. Ma arvan, et Reformierakond ei saa enam kunagi olema see, kes ta oli veel kaks aastat tagasi. Erakond, millest teati, et ta toimib laitmatult, on ühtne, saavutab kõik, mis tahab, tema vastu pole mõtet üldse minna.

Te ennustate Reformile pikka opositsiooni?

Mitte seda, aga ta ei saavuta enam sellist positsiooni, mis tal oli Eesti poliitikas. Ta jääb suurparteiks, aga ta ei kanna enam kindlasti seda kõikvõimsuse kuvandit.

Kuivõrd võiks Eesti parteimaastikul olla kohta uuele erakonnale või näiteks mõne praeguse vähema jõuga partei suureks kasvamisele?

Kui IRLi ja Vabaerakonna liitu ette kujutada, siis sealt võiks tulla päris tugev konservatiivne erakond. Uue erakonna sündi ma tõenäoliseks ei pea, sest ma ei näe sotsiaalset tellimust. Mis saab EKREst, on raske öelda, presidendivalimised lasid EKREst hulga õhku välja, ja see on hea.

Hetkel kuum