Ekspert: ilma GPSita võib tööalaste vestlustega nii mõnigi kord rappa sõita

Kas seesuguses stiilis vestlused tulevad teile töökeskkonnas tuttavad ette? Ilmselt on olukorrakirjeldused teinekord isegi pikemad, kuid see näide illustreerib hästi, kuidas vestluskaaslane on pidanud jutu algusest saati nuputama, kuidas sellele jutule reageerida. Miks seda talle räägitakse? Kuidas reageerida? Kas see on lihtsalt üks lugu, mida mulle räägitakse? Mis on selle eesmärk? Pika jutu mõte oli aga see, et töötajal oleks tarvis järgmine töönädal vabaks võtta ja ta on selleks ka vajalikke ettevalmistusi teinud.

Chris Fenningu raamat „Esimene minut. Kuidas alustada tulemuslikke vestlusi“ ilmestab hästi, kuivõrd rappa võib mõnikord ette valmistamata vestlustega sõita ning kui palju enda ja teiste väärtuslikku aega raisata. Raamat juhatab ladusas, lihtsas ja arusaadavas vormis kätte õige teeotsa ning joonistab ette kaardi, kuidas vestlustes alati suurepärane mulje jätta ning sellega nii enda kui ka teiste väärtuslikku aega kokku hoida.

Küllap olete oma elus osalenud vestlustes, kus te üritate kümne või enama minuti jooksul lisaküsimusi küsides aru saada, kas tekkinud on kohe praegu lahendamist vajav probleem või on see juba lahendatud ning tegemist on lihtsalt informeerimisega. Või on see hoopis üks lõbus ja huvitav lugu? Kolleegi kuulates töötab teie aju täistuuridel ning töötleb saadud informatsiooni, püüdes mõista, missugune oleks kohane reaktsioon.