Kogemuslugu: väikese sõiduulatusega elektriautoga Eesti talves

Pärast esimest nädalat Mazda MX-30 omamist taipasin, et mul on Mazdaga midagi ühist. Nimelt see, et MX-30 on meie mõlema jaoks esimene elektriauto. Seega katsetamist on olnud meil mõlemal.

Ent kas pärast neljakuulist omamist olen sellega rahul? Lühidalt: jah. Olen rahul hoolimata vähem kui 200kilomeetrisest sõiduulatusest.

“Oot-oot – sellega ei saa ju isegi Võrru sõita!” Umbes niisuguse argumendi analüüsimisest said ka minu kalkulatsioonid alguse. Nimelt pole mul kuigi tihti vaja Võrus või mõnes teises Tallinnast 250 kilomeetri kaugusel asuvas paigas käia. 15 kilomeetrit tööle, 60 kilomeetrit maale ja ikka jääks veel särtsu üle, isegi kui kõik vajalikud sõidud ühe päevaga edasi-tagasi ära teha. Nii et minu jaoks vajalik sõiduulatus oli olemas.

Sellegipoolest ei saanud uue auto valimisel määravaks mitte konkreetne Mazda ega selle sõiduulatus. Mõte katsetada elektriautoga oli mul juba pikemat aega. Olin saanud teha ka pikemaid sõite Škoda Enyaq Coupe RS-iga, mille kohta nentisin, et ostaks küll, kui hammas peale hakkaks. Aga ei hakanud.

Niisiis vaatasin turul ringi. Sobivasse hinnaklassi jäi üks Mazdaga sarnase kerekujuga Baieri margi masin. Proovisõidul jätkus mul liikluse jälgimise ja sõiduomaduste hindamise asemel tähelepanu üksnes suure kiirusega vähenevale sõiduulatuse näidule. Tagasi jõudes siras näidikul akujäägina 1% ja minust see auto sinna parkimiskohale ka jäi. Ehk on veel tänasenigi seal.

Kuna isu uue auto järele oli suur ja eeltööd “särtsukate” kohta juba kah natukene tehtud, jalutasin pärast proovitiiru müügiplatsil ringi. Järgmisel hetkel kohtasingi oma tulevast.