Rannaäri ja mini-bikiinid

Brasiilia rannajoon on põhimõtteliselt üks suur ja lõppematu liivarand ning rannas käimine on suur osa brasiillaste kultuurist.

Brasiillased käivad rannas tihti ja mõnuga ning kahtlemata teevad sedasama ka turistid, kes siia satuvad. Rannas võib võtta päikest, teha sporti, suhelda sõpradega või leida uusi sõpru. Ja muidugi mõista teha äri.

Kuigi ma ise pea kunagi midagi rannas ei osta, meeldib mulle rannaäri kontseptsioon – vedeled soojal liival päikesevarju all ja kõik vajalik tuuakse sulle otse kätte. Nagu näiteks toit. Grillitud juust, krevetid pulga otsas, erinevad joogid, puuviljad, salatid, popkorn, küpsised, pagaritooted... Umbes sama palju üritatakse pähe määrida rannalinu, t-särke, mütse, ehteid, päevituskreeme, bikiine ja mida kõike veel.

Muidugi, aeg-ajalt muutub pisut tüütuks, kui pead pidevalt põhjendama, et sul tõesti pole huvi osta neoonvärvides rannamütsi.

„Ilus rannalina, ainult 25 reaali, sulle sõbrahinnaga – 20,“ laotab Salvadori rannas meie ette maha järjekordne müügimees, „sa vaata vaid, kui hästi see sulle sobiks!“

Austraallanna Frances on pisut kahevahel, kuid kaotada pole tal midagi. Rannaäri käib mängu juurde, nagu ka lõputute müügimeestega suhtlemine ja tingimine.

„Ei, liiga kallis,“ raputab ta pead.

„Ainult sulle, sõber, olen nõus 15 reaaliga ära andma,“ ei taha müügimees alla anda, kuid Frances jääb endale truuks – ei mingit pruuni rannalina. Järgnevad vastastikused tänuavaldused ja mees liigub rõõmsalt edasi järgmiste ohvrite juurde.

„Mulle tõsiselt meeldib siinse rannakultuuri juures see, et inimesed ei põe oma kehade pärast,“ räägib mulle argentiinlanna Natalia, „Argentinas on rand eputamise koht, kus kõik peavad superhead välja nägema ja sellega kaasneb palju stressi. Brasiillased võtavad asju palju vabamalt.“

Natalial on täiesti õigus – olgu brasiillane nii paks kui tahes, tema rannariided on ikkagi võimalikult napid ja katvates ujumistrikoodes liiguvad rannas ringi ainult ülekaalulised turistid.

“Esimest korda, kui ma Brasiilias randa läksin, tegid kohalikud minu üle nalja, et kas ma olen magamiskotiga tulnud,” rääkis mulle kord üks eestlane, kes mõnda aega Rios elas ning ma leian, et see iseloomustab kohalikku rannarõivastust ideaalselt.

Tüüpilise eestlasena peavad nii mõnedki minu sõbrad sellist tagumike väljanäitust muidugi imelikuks, eriti, kui ahter modellimõõdus pole.

„Mina peaksin küll enne terve talv trenni tegema, kui randa stringides julgeksin minna,“ avaldab näiteks arvamust üks mu suhteliselt kõhna kehaehitusega sõbratar, „rääkimata kogu tselluliiidiravist, mis peaks enne läbi tegema!“

„Veeda kuu Brasiilias ja sa ei mõtle enam sellistele asjadele,“ luban oma sõbrannale, aga ta ei usu mind, vaid arvab, et vaatepilt Brasiilia randades peab ikka olema püstiõudne, kui sajakilosed naisterahvad bikiinides vabalt ringi liduvad.

Mina temaga muidugi nõus olla ei saa – vaatepilt Brasiilia randades on minu meelest täiesti normaalne. Nagu on täiesti normaalne ka see, et inimesed ei põe pidevalt selle pärast, et nad ei näe välja kõhnad nagu Carmen Kass.

See vist tuleb ikka tõesti sellest, et kui päike sulle pidevalt lagipähe paistab, on raske muretseda pisiasjade pärast nagu pisut tselluliiti reitel. Elu rannas on ju ilus! Lähengi tõmban nüüd jalga oma uued bikiinid (mitte veel NII tüüpilised Brasiilias, aga juba liiguvad mõtted uute ostmise suunas) ja lähen randa.