Äriühingute paindlik finantseerimisvorm vajab seadustamist

Praegu kasutatakse üsna tavalise lahendusena aktsia- või osakapitali tõstmise protseduuri, mille puhul aktsia- või osakapitali tõstetakse minimaalselt ning enamik omanike täiendavast investeeringust suunatakse ülekurssi. Taolisel juhul ülekurssi minev summa tõstab netovara suurust, kuid netovara minimaalne nõutav suurus praktiliselt ei muutu. Kui äriühingu majandusolukord peaks hiljem paranema, siis sellise lisainvesteeringu tagasivõtmine on investori jaoks küllaltki tülikas. Ülekursis olevat summat otse välja võtta ei saa, vaid see tuleb kõigepealt fondiemissiooni korras suunata aktsia- või osakapitali. Seejärel tuleks läbi teha ka aktsia- või osakapitali vähendamise protseduur. Omanike poolt tehtud investeeringu väljavõtmine on küll maksuvaba, kuid tegemist on tülikate ja aeganõudvate protseduuridega. Teoreetiliselt oleks mõeldav ka aktsiate/osade tagasiost äriühingu enda poolt, kuid probleemiks võib osutuda äriseadustiku piirang (äriühing tohib omada maksimaalselt 10% enda aktsia- või osakapitalist). Ka dividendimakse (raamatupidamisliku kasumi olemasolul) ei ole atraktiivne, sest sellega kaasneb enamasti tulumaksukohustus. Omanike investeeritud summade väljavõtmine peaks ju olema maksuvaba.

Äriseadustik võiks allutatud laenu lugeda omakapitali tinglikuks osaks

Mitmetes riikides (näiteks Soomes) näeb äriseadustik aktsionäridele/osanikele ette võimaluse anda äriühingule nn kapitalilaenu (ingl k capital loan, soome k pääomalaina). Kapitalilaen on mezzanine tüüpi investeering, mis hõlmab endas nii oma- kui võõrkapitali tunnuseid, olles siiski rohkem sarnane võlakohustusele kui aktsia- või osakapitalile. Tegemist on lihtsa viisiga äriühingu maksevõime tõstmiseks. Paindlikkuse tõttu on kapitalilaen Soomes levinud vahend kiire arengu faasis olevate äriühingute rahastamiseks, sageli finantseerivad emaettevõtjad sellega oma tütarettevõtjaid.

Sisuliselt on tegemist allutatud laenuga, kuna likvideerimis- või pankrotimenetluse korral tagastatakse kapitalilaen alles pärast kõikide teiste kohustuste tasumist. Isegi kui bilansis võidakse kapitalilaen kajastada lühiajalise kohustusena, võiks äriseadustik seda minimaalse nõutava omakapitali (netovara) arvutamisel tingimuslikult arvesse võtta kui omakapitali osa. Põhimõtteliselt on võimalik kehtestada ka piirid, kui suure osa äriühingu omakapitalist sellised allutatud laenud moodustada võiksid. Ka allutatud laenu puhul säiliks võimalus selle hilisemaks nö päris omakapitali konverteerimiseks (aktsia- või osakapitali suurendamine läbi mitterahalise sissemakse).

Kuigi põhimõtteliselt võivad Eesti äriühingud allutatud laenu saada ka praegu, ei arvesta äriseadustik seda nende omakapitali osana.

Taolise allutatud laenu juures on oluline ka paindlik intressiarvestus, kuna valesti ajastatud täiendav intressikoormus võib äriühingu majandusseisu senisest veelgi raskemasse olukorda seada. Näiteks Soome seaduse kohaselt lubatakse taoliselt allutatud laenult arvutatud intressi seada sõltuvusse võlgniku kasumlikkusest. See tähendab, et kui võlgniku majandusaasta tulem on null või negatiivne, siis allutatud laenult arvutatud intress ei tekita võlgnikule (täiendavat) kahjumit, vaid võlausaldaja vastava aasta intressist loobub. Kõrgema riski tõttu on loomulik, et taolise allutatud laenu intressimäär on nn tavapäraste laenude omast kõrgem.

Kui jätkata Soome näitega, siis sealne äriseadustik näeb kapitalilaenule ette kohustuslikud tingimused. Nendeks on muuhulgas järgmised: - äriühingu likvideerimise või pankroti korral tohib laenu põhiosa ja intressimaksed tasuda alles pärast muude võlanõuete täitmist; - äriühing või tema tütarettevõtjad ei tohi anda tagatist kapitalilaenu põhiosa tagasimakse või intresside katteks; - igasugused laenuandja ja –võtja vahelised kokkulepped, mis võivad mõjutada kolmandaid isikuid, tuleb viimatinimetatute poolt heaks kiita.

Kapitalilaen omakapitali tingliku osana tuleks ka Eestis seadustada. Väljatöötamise faasis saaks Eesti äriseadustiku vastavaid sätteid kohandada nii, et need täielikult sobituksid siinsesse õigusruumi. Igatahes oleks sellise allutatud laenu eesmärk selge ja arusaadav - investor saaks paindliku võimaluse äriühingusse ajutist laadi lisafinantseeringute tegemiseks, mida vajaduse möödumisel oleks lihtne tagasi võtta. Samas annaks selline omanikepoolne kiire ja paindlik rahasüst suurema kindluse teiste võlausaldajate ning ka raskustesse sattunud äriühingu enda jaoks.