Võõramaalastele tuleks julgelt uks lahti lüüa

Moraalne põhjus peitub aga Ukrainas, kus sõjapiirkonnas on oma kodudest olnud sunnitud põgenema üle miljoni inimese. Ukraina näol on olemas riik, mis võiks aidata Eestil leevendada tööjõupuudust.

Eelmisel aastal andis Eesti tähtajalisi elamislubasid 796 ukrainlasele. Ühtegi varjupaigataotlust aga ETV uudistesaate “Aktuaalne Kaamera“ teatel Eesti ukrainlaste puhul ei rahuldanud. Arvestades meie tööturul ja Ukrainas toimuvat on Eesti riik olnud häbiväärselt passiivne ukrainlaste Eestisse lubamisel. See on viga, mis tuleb juba sel aastal parandada.

Ukrainlaste tõrjumise asemel peaks Eesti riik hoopis ise aktiivselt kutsuma ukrainlasi Eestisse elama ja töötama. See aitaks tasakaalustada eestlaste väljarändega tekkivat tühimikku. Mitte-eestlastest talente ei peaks me koju tagasi kutsuma, vaid me peaksime ukrainlastest eri elualade spetsialiste siia elama meelitama.

Tööturu järsem avamine väljaspool Euroopa Liitu elavatele inimestele on teema, millega poliitikud ei taha haakuda, seda sõltumata erakondade maailmavaatest. Ka värsketes valimisprogrammides ei pööra parteid sellele võimalusele erilist tähelepanu. Ülima konservatiivsuse põhjused peituvad meie ajaloos. Tõenäoliselt pelutab eestlasi ka liberaalsema pagulaspoliitikaga Euroopa riikide negatiivne kogemus.

Kui mõni erakond hakkaks valjuhäälselt lubama sisserändajate arvu järsku suurendamist, siis sarnaneks see vabatahtlikult endale nööri kaelapanemisega. Võõrtööjõu või ka pagulaste senisest rohkearvulisema Eestisse lubamisega kaovad valijad partei tagant sama kiiresti kui töötajad Eesti tööturult. Möödunud aastal siseministeeriumi tellimusel tehtud uuringu kohaselt suhtus pagulaste tulekusse positiivselt ainult 8% Eesti elanikest. Uuringus osalenute teadlikkust ilmestas hästi see, et kuigi 2013. aastal rahuldati ainult seitse asüülitaotlust, pidas iga kuues vastanu pagulaste arvu Eestis liiga suureks.

Sisserände teema vältimine on lühinägelik ja sarnaneb pea liiva alla peitmisega. Selleks, et Eesti majandus töökätest tühjaks ei jookseks, on vaja väljarände saldo miinust vähendada. 2013. aastal oli rändesaldo enam kui 6600 inimesega negatiivne. Tahame või mitte, aga meie ülikonservatiivne suhtumine sisserändajatesse ei suuda muuta palga ja tootlikkuse seoseid. Ja ei suuda me veenda ka eestlasi välismaale tööle minekust loobuma, kui me erinevaid maksumäärasid näpuotsaga alandades suurendame töötajate reaalset sissetulekut mõnekümne euro ulatuses kuus.

Võõramaalaste Eestisse lubamisega haakub veel üks oluline teema.  Eelmisel aastal ilmus Eesti Päevalehes usutlus ÜRO põgenikeorganisatsiooni Põhja- ja Baltimaade esindaja Markku Aikomusiga, kes juhtis tähelepanu Eesti imeväikesele osale pagulaste vastuvõtmisel ning ütles, et Eesti peaks pagulaste arvu suurendama. Sarnane teema on tõstatunud ka Euroopa Liidu tasandil, kus osa riike soovib pagulastega seotud koormust senisest rohkem teiste liikmesriikidega jagada.

Kui me vabatahtlikult ei ole valmis muutuma majandusmigrantide ja pagulaste suhtes sallivamaks ehk ei ole valmis oma riigi ust rohkem paotama, siis võidakse see meile Brüsselist peale suruda. Sellisel juhul aga on keerulisem valida, milliste piirkondade elanikke oleme valmis Eestisse lubama. Enim teistesse riikidesse põgenevaid pagulasi tuleb Lähis-Idast, Kagu- või Lõuna-Aasiast, Aafrikast ehk piirkondadest, mille elanikega on eestlastel kõige keerulisem harjuda ja leppida.