Ühelt poolt on uudistest üleujutatud ühiskonnas professionaalse ajakirjanduse toodetud sisu suurim eristusvõimalus kriitiliselt jälgida nii poliitilise kui majandusvõimu teostajaid. See on nii tülikas kui kallis. Tülikas näiteks sel juhul, kui toimetus avastab omanikuga seotud ärides midagi kriitilist.
Kallis on "valvekoera ülalpidamine" eriti väikeses ühiskonnas, kus ei ole väga palju neid, kes on valmis maksma usaldusväärse, ühiskonna jaoks olulise informatsiooni eest. Seega, ajakirjandusliku sisu tootmise põhitulu teenitakse ikkagi korporatsiooni teistest ettevõtmistest ja reklaamist.
Selline olukord seab toimetuse paratamatult pidevasse pingeolukorda: hoidkem kulud madalal. Odav, nagu öeldud, ei pruugi olla alati usaldusväärne.
Usaldus maksab
Ajakirjanduse usaldusväärsuse saab tagada vaid tugev professionaalne meeskond, sest informatsioon, mis on kergesti kättesaadav, on juba ka tasuta kättesaadav. Meeskonna ülevapidamine on kulukas ja enamasti tuleb leida vahendeid kasumlikematest tegevustest. Kas omanikul/omanikel on selleks motivatsiooni?
Võib-olla me ei peakski neid küsimusi küsima retooriliselt, kui meie ajakirjandusväljaannete omanikud kõneleksid rohkem avalikkusele meediaäri võimalustest, kriisidest ja dilemmadest.
Läbipaistvus on kultuuri küsimus. See on üks usalduse saavutamise võimalusi, mis iseenesest väga palju ei maksa. Miks ei võiks olla näiteks personalipoliitika, ajakirjanike töökoormus, töö kvaliteet jms avaliku debati teema?
Autor: Halliki Harro-Loit
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood

Võlakirju saab märkida kuni 29. septembrini