Maris Lauri • 17 september 2015

Tahtmisi varitsevad kurjad aga'd

Majandusanalüütik ja Reformierakonna juhatuse liige Maris Lauri.  Foto: Andras Kralla

Majanduskasvu ja tootmismahtude kasvu kiirenemine, palkade kasvu vähenemine, tööpuuduse taseme sisuline paigal püsimine on soovprognoosid, mida ei ole võimalik täita, leiab majandusanalüütik ja Reformierakonna juhatuse liige Maris Lauri.

Majandusteaduses on mitmesuguseid teooriaid, sealjuures mitmed on üksteisega vastuolus, kuid ikkagi õiged, sest kehtivad teatud tingimustel. On siiski üks universaalne reegel, mis on kehtinud vist küll aegade algusest ja mida võiks seega pidada ka majanduslikuks loodusseaduseks: hind kujuneb nõudluse ja pakkumise vahekorras. Kui midagi väga tahetakse, siis ollakse selle eest nõus rohkem maksma, olgu siis tasu rahaline või mitte. Kui aga asi ei ole ahvatlev, siis on ka tasu selle eest tagasihoidlikum ning võib juhtuda, et mõnel asjal ei olegi hinda, sest keegi ei taha seda.

Tööjõu hind on palk ning seda mõjutavad tööjõu nõudmine ja pakkumine. Tööjõu nõudmine on ettevõtete ja asutuste vajadus töötajate järgi, täpsemini vajalikud töötunnid. Tööjõu pakkumine on tööealised ja töövõimelised inimesed, kes soovivad töötada (jätame orjuse ja sotsialistliku töökohustuse kõrvale).

Kui ettevõtted soovivad rohkem töötajaid palgata, kuid tööjõu pakkumine ei muutu, siis palk tõuseb. Kui pakkumine väheneb, aga vajadus töötajate järgi ei vähene, siis palk tõuseb. Kui nõudlus töötajate järgi kasvab ja samal ajal tööhuviliste hulk väheneb, siis läheb palgakasv kiiremaks kui eelkirjeldatud kahel juhul eraldi, sest mida suurem on nõudmise ja pakkumise erinevus, seda kiirem on palgatõus.

Jah, muidugi on oluliseks teguriks tehnoloogia, mida tootmises kasutatakse, ning töötajate oskused ja teadmised. Need kaks aspekti võivad eelkirjeldatud vastuolu tööjõu nõudluse-pakkumise vahel vähendada. Oskuste suurendamine ja tehnoloogilise muutuse tegemine nõuab aega, see ei saa toimuda päevade või kuudega, parimal juhul nõuab see mõned aastad.

Kuidas on asjaga Eestis?

Eestis rahvaarv väheneb ja rahvastik vananeb. See tähendab, et tööturule tulijaid on vähem kui sealt lahkujaid. Esimese moodustavad 1990. aastate väga väikese põlvkonna noored, teise küllaltki arvukas 1950. aastate põlvkond. Vahe on valusalt suur ja kasvav.

Pisut saaks seda vahet vähendada, kui vähendada töötute arvu ning kaasata tööturule need, kes sealt mingil põhjusel on eemal, kuid oleksid valmis töötama. Aga... Need „aga-d“ on Eestis väga suured.

Töötuid on alati, sest alati on inimesi, kes vahetavad töökohti või kes alles alustavad töötamist. See on loomulik tööpuudus ning selle ulatus sõltub tööturu korraldusest, kuid üldiselt on seda hinnatud olevat 2-4%.

Oluline osa tööpuudusest on struktuurne, mis tuleb sellest, et potentsiaalsete töötajate oskused või asukoht ei vasta sellele, mida soovivad tööandjad. Sellise ebakõla ületamine ei ole lihtne. Tootmise liigutamine ei ole lihtsam kui inimeste kolimine teise kohta. Mõlemad nõuavad aega, raha ja tahtmist. Uute oskuste omandamine võtab aega ja raha. Samuti teadmist, mida täpsemalt tuleks õppida, ja tihtipeale ka tööandjate valmisolekut oma töötajaid koolitada. Paljudel tööandjatel ja töövõtjatel pole tahtmist, paljudel pole raha, paljudel pole võimalusi, sest koolitusi ei pakuta või on koolituse asukoht kaugel või on muid inimlikult mõistetavaid põhjuseid, mis teevad uute oskuste omandamise keeruliseks ja vahel ka võimatuks.

Tööjõu pakkumist saaks suurendada, kui kaasata tööturule inimesi, kes on sealt praegu eemal. Need on eelkõige vanadus- aga ka töövõimetuspensionärid. Tõenäoliselt sooviksid paljud praegu lastega kodus olijad tööd teha, kas või väikese koormusega või teha midagi kodus. Kuid eelarvamused, tahtmatus muuta senist töökorraldust – kasutada osaajalist ja paindlikku töökorraldust seal, kus see on tegelikult võimalik ja kinni üksnes tahtmise taga –, samuti sõimeealiste laste hoiuvõimaluste nappus, on praegu ja lähiaastail asjaolud, mis ei too kiireid muutusi tööjõu pakkumises. Jah, paljuga tegeletakse, kuid muutused ei saa tulla kuudega, need nõuavad ka parimal juhul 2–3 aastat.

Jääb tehnoloogia, kuid reaalsus on see, et praegu ei investeeri ettevõtted piisavalt, et katta nõudluse-pakkumise lõhet. Meil on väga tublisid ettevõtjaid, kes on oma tootmist automatiseerinud, mehhaniseerinud ja toodete struktuuri muutnud, kuid kogu majanduses on olukord pehmelt öeldes kahvatu. Mõneti on see arusaadav – kui maailmas ja eriti Eesti põhilistel turgudel on majanduspilt kehv, kui ootused on tagasihoidlikud, et mitte öelda pessimistlikud, siis ei tehta ka investeeringuid.

On loogiline, et tööandjad loobuvad nende jaoks liialt kulukaks (ja praegu on kulukasvu põhjuseks tööjõukulu) muutuvast tootmisest. Seega väheneb tööjõu nõudlus ja seega ka surve palkadele, mis tähendab, et palgakasv pidurdub. Kuna tööjõu pakkumine väheneb, ei pruugi tööpuudus sealjuures kasvada. Seda muidugi eeldusel, et struktuurne tööpuudus on väike ja koondatud inimesed leiavad kiiresti uue töö. Viimases ma kahtlen – praegused madalad palgad on selgelt seotud ka odavate toodetega ja väga märkimisväärne osa madalapalgalisi ei ole võimeline ilma ümber- või täiendõppeta tegema teistsugust tööd. Kuid olulisem on see, et tootmise vähendamine on tootmise vähendamine ning sellel on mõju majanduskasvule, kusjuures mitte kasvu tugevnemise suunas.

Majanduskasvu ja tootmismahtude kasvu kiirenemine, palkade kasvu vähenemine, tööpuuduse taseme sisuline paigal püsimine olukorras, kus investeeringuid tootmise uuendamisse tehakse selgelt ebapiisavalt, pole lihtsalt võimalik. Sellised prognoosid on soovprognoosid. Me võime tahta, et see nii oleks, kuid asjad ei kõlksu kokku. Asjad käivad ikka nii, et liigne kulude kasv toob korrektsiooni tootmises ehk majanduskasvus, sellele järgneb tööjõunõudluse vähenemine ja palgasurve nõrgenemine. Ja kui tekib optimismi ettevõtjates, siis nad hakkavad investeerima ja uusi töötajaid palkama, see aga võtab ikkagi vähemalt 1–2 aastat aega. Seda juhul, kui maailmas ja meie lähiturgudel midagi ootamatut või tõsiselt halba ei juhtu. Selle „kui-ga“ on aga praegu küll pilt väga niru.

Allikas: Maris Lauri blogi

Hetkel kuum