Indrek Luukas • 12. oktoober 2015 kell 4:30

Eestlane vajab tunnustust

Aadu Luukase SA nõukogu esimees Indrek Luukas.  Foto: Raul Mee

Eestlane vajaks päästmise asemel pigem tunnustust, leiab Aadu Luukase SA nõukogu esimees Indrek Luukas.

Täna päästame Eestit – kampaanialiku käitumise esimesed märgid ilmnesid mu jaoks aasta tagasi. Täpselt siis, kui Aadu Luukase sihtasutus oli teatanud toonase missioonipreemia laureaadi, enamiku lehtede arvamustoimetused kritiseerisid seda valikut ja Swedbank otsustas meie fondilt tagasi küsida oma annetatud raha, viidates mõtteviisi erinevusele. Ilmselt me mõtlesimegi erinevalt.

Mul ei ole häbi sihtasutuse aastataguse valiku pärast. Mul ei ole kuidagi häbi ka Eesti rahva pärast, kuigi sellest on vist viimastel kuudel saanud juba kohustuslik hoiak. Umbes midagi sellist nagu sõjasüü, mida sakslastele põlvkonnast põlvkonda kaela määritakse ning sellega täiesti asjassepuutumatutes inimestes ebamugavustunnet tekitatakse.

Ei ole vaja häbeneda, et oleme täpselt sellised, nagu oleme. Need tavalised eesti inimesed ei vaja tribüünile pääsenud päästeinglite pealesurutud eestkostet. Nagu ka ei vaja need inimesed süüdistusi sallimatuse, natsismi, rassismi vm pärast.

Äärmuslikud ja halvustavad väited selle pääste­tegevuse juures mõjuvad teinekord groteskseltki. Sellest saab lõpuks aru ka täiesti tavaline inimene.

Tasakaalustamatus, üle võlli teema­käsitlus, sanktsioneerimiskirg, taas mõni uus segane norm või regulatsioon – need ei aita kaasa pingete mahavõtmisele, pigem vastupidi. Arutelu tapmisest ma ei räägigi. Maailm pole mustvalge, vaid seal eksisteerib lugematult vahepealseid toone ning ka arvamusi.

Iga eestlane väärib suurt tunnustust

Ma tahaks hoopiski kiita eestimaalasi, sest tegu on väga abivalmi ja hakkaja rahvaga. ­Kahe aasta taguse Emori uuringu kohaselt oli 85 protsenti siinsetest elanikest mingil moel kokku puutunud heategevusega ning ligi 90 protsenti oli valmis annetama raha. Samuti kinnitas uuring suundumust, et sissetuleku kasvades kasvab ka valmisolek suuremaid summasid annetada. Seda­sorti empaatiatunne ja annetamine näitavad ühiskonna küpsust ja ühtekuuluvust. Sellistele inimestele ei saa lauaga lajatada. Annetamine ja heategevus ei kajastu ka ainult statistilistes numbrites, vaid päriselus.

Kümned tuhanded inimesed annetasid taaraautomaatide kaudu, et puudustkannatavad lapsed saaks teatrisse minna. Annetustega ­toetati Ukraina inimesi nende raskel hetkel. Aasta eest loodud heategevuslik vähiravifond on kogunud oma tegutsemisajaga annetusi muljetavaldava 400 000 euro eest. See pole kaugeltki kõik, ­loetelu võiks jätkata veelgi.

Vabatahtlik töö võrdsustub rahalise annetusega

Tihti on Eestis vähe väärtustatud vabatahtlikku tööd. Või on tasuta tööd tegevate inimeste panus hoopiski ära unustatud, mis on veelgi halvem. Ometi tehakse tööd kodanikeühendustes ja mittetulundussfääris paljuski oma vaba aja ja pere arvel – see panus on täpselt samaväärne kui rahaline annetamine. See summa on aastate peale kokku hoomamatu. Mõni lihtsalt annetab raha, teine oma aega.

Õhinapõhise tegutsemise tulemusel on Eestis palju ära tehtud seal, kus riik jääb hätta või omavalitsuste käed osutuvad liiga lühikeseks. Need on ääretult tublid inimesed, kelle kampaaniakorras halvustamine on ebaõiglane ja solvav. Parem esitage neid hoopis missioonipreemia kandidaatideks. Nad on seda väärt.

Ka sel sügisel kuulutame välja missioonipreemia konkursi, et tunnustada neid, kes oma elu ja tegevusega on eeskujuks ning tegutsevad siiruse ja pühendumusega – seda oma maa ja rahva hüvanguks või oma tegevusvaldkonnas. Eelnevate aastate kandidaatide seas on olnud palju üllatajaid ja avalikkusele tundmatuid tegijaid. Kahjuks ei pääse kõik väljavalitute sekka, kuid neid on vähemalt märgatud positiivses võtmes, neist ja nende algatustest räägitakse rohkem. Väike tunnustus seegi.

Vajame rohkem kiitust

Missioonipreemia laureaati ­tunnustatakse 32 000 euroga ning ülejäänud viit nominenti 6400 euroga. See raha on minu hinnangul jõudnud alati õigesse kohta – seejuures ilma ambitsioonita inimeste või organisatsioonide tegevust niiöelda õiges suunas kallutada. See poleks lihtsalt võimalik.

Eesti ei vaja mingit päästmist, küll aga veelgi rohkem oma tublide inimeste tunnustamist igal tasandil. Mu on hea meel, et me oleme üldjoontes sama meelt ka Swedbankiga, kes hoolimata aastatagusest avaldusest siiski ei küsinud tagasi meie fondi tehtud annetust.

Hetkel kuum