Heido Vitsur • 1. detsember 2015
Jaga lugu:

Kuidas klaaslaest läbi murda

Heido Vitsur  Foto: Raul Mee

LHV majandusekspert soovitab Eesti majandusele kasvuhoo andmiseks vaadata teaduse poole.

Kui president Ilves kahe aasta taguses aastapäevakõnes väitis, et see, mis meid siia on toonud, meid enam edasi ei vii, ei võinud tema ega keegi teine meist veel  teada, et juba ülejärgmisel aastal on Eesti SKT kolmanda kvartali kasvunumber üksnes 0,5%. Ei ole enam mõtet hakata taga kahetsema, et selle sügava tõdemuse osaks jäi siis pigem olla elegantse väljendusviisi näidiseks kui üleskutseks hakata senisest tõsisemalt meie arenguprobleemidele mõtlema.

Ning kui tavalise inimese seisukohalt vaadata, polnud meil ei siis ega ka veel täna häirekella lüüa mingit põhjust: kui jätta see pattapanemiseks vähesobiv sisetoodang koos oma kasvunumbritega kõrvale, läheb meil ju praegu erakordselt hästi. Tööpuuduse tase viitab peaaegu täielikule hõivatusele ja töötajate keskmine palk on aasta arvestuses kasvanud igas kvartalis  5–7%, samas suurusjärgus on kasvanud ka pensionid. Pealegi toimub see sissetulekute kasv enneolematu hinnastabiilsuse ja madalate laenuintresside tingimustes!

Hea kriis lasti raisku

Kahjuks ei ela me taolises "idüllis" esimest korda. Ka mitme aasta eest ei tajunud me neid oma nõrkusi ja ohtusid, mis muutsid 2009. aasta kriisi meile mitu korda raskemaks, vaid ehitasime virvatulede paistel ilusaid õhulosse.

Nii nagu me lasksime möödunud kriisi raisku minna ega astunud samme, mis aitaksid meil majanduse haavatavust vähendada ja  kõrgemale arengutasemele rühkima hakata, võib ka praeguse majanduskasvu puudumise ajal minna nii, et me ei muuda enda juures midagi, vaid ootame oma partnerriikidelt sõnumeid nende majanduskasvu taastumise ja koos sellega meie ekspordiväljavaadete paranemise kohta. Et siis vanal viisil edasi toimetada ja mõne aja pärast konstateerida, et oleme küll Euroopa keskmisele lähenenud, kuid vaid seetõttu, et mõned riigid on ülakorruselt madalamale kukkunud. Et rikaste rahvaste ja meie vahel on endiselt klaaslagi.

On selle pärast, et pingsa välismaalimast kasvuvõrsete otsimise kõrval küsime me endalt hoopis harvem, milline on meie endi osa selles, et meie kasv ja rikastele maadele järelejõudmise tempo aeglustunud on; kas me oleme midagi valesti või hoopis tegemata jätnud.

Vastus nendele küsimustele sõltub sellest, kas vaatluse all on mõned eelseisvad aastad või pikem periood.

Milles kurbloolisus seisneb?

Meie praeguse majandusstruktuuri ja korralduse juures sõltub tuleva aasta majanduskasv eelkõige Euroopa ja maailma majanduse konjunktuurist. On see parem, võime tõepoolest loota majanduskasvu kiirenemisele. Kuid ilmselt mitte sellele, et hakkame oma ootustele vastavas tempos lähenema Euroopa keskmisele, rääkimata veel Põhjamaade tasemest. Meie ja nende vahele jääb klaaslagi alles nagu ennegi ja selles mõttes võime rääkida ka uuest normaalsusest. Sellest, et on arenenud riigid ja terve rida maid, kes on aastakümnete jooksul teinud kõik, mis neid tunnustatud seisukohtade järgi arenenud maade hulka peaks viima, aga ometi sinna kuidagi ei pääse.

Meie olukorra dramaatilisus seisnebki selles, et ei ole ühtegi lihtsat tegevust, mis võiks aasta või paari jooksul meie majanduse kiiremini või ka aeglasemalt kasvama panna kui laiast maailmast tulevad mõjutused.

Sellisest seisust välja pääsemiseks tuleb tõepoolest läbi murda sellisest uuest normaalsusest või klaaslaest, mis ei ole üldsegi klaasist, ja jõuda tõhusasse, paljukihiliste kompetentside võrgustikus toimetavasse maailma.

Tüütuseni on korratud, et meie tööstuse struktuur pole selline, millega võib rikkaks saada; et kui ka struktuuriga poleks probleeme, pole meie ettevõtjatel väärtusahelas seda kohta, kus raha teenitakse. Ja ka siis, kui nende mõlemaga kõik korras on, pole meil kas piisavalt ettevõtlust toetavat teadust või jõudu või oskust suure ostujõuga turgudele jõuda.

Kui need seisukohad pole ka päris laitmatud, on neis omajagu õigust. Vaatamata sellele, et oleme neid probleeme juba tükk aega tajunud, pole me nende lahendamiseks midagi kaalukat ette võtnud. Vähemalt mitte midagi sellist, millel olnuks tajutav mõju.

Vaatame ülikoolide poole

Võtkem näiteks viimasel ajal palju räägitud ülikoolide ja ettevõtete koostöö ja selle tõhustamise teema. On üldteada, et meie ülikoolide osa ettevõtete arendustegevuses ja seeläbi ka Eesti majanduse arengus on väike. Ja kui ongi kuskil suur, siis enamalt jaolt sellises ettevõtluses, millest Eesti SKT suurusele mingit mõju pole.

Aga oleme me siis küsinud, millistel tingimustel ja kui palju ta suurem saakski olla? Kus näiteks on need ettevõtted, kes võiks olla meie molekulaarbioloogide või rakukeemia ja mitmetele teistele ägedatele laboritele selliste tellimuste andjaks, mis tajutavas perspektiivis saaks SKTd mõjutada. Vastus on lihtne – enamalt jaolt mitte Eestis. Aga ärgem küsigem nüüd kohe, miks meil pole nende asemel selliseid laboreid, mis täidaks Eesti ettevõtete tellimusi, sest enne tuleb vastata küsimusele, kus on need meie ettevõtted, kes teadus-arenduslaborite, õigemini nende võrgustiku olemasolu õigustaks ja oma tellimustega kinni maksaks.

Igaks juhuks tööstuse tellimuste täitmiseks vajalikke teadusarenduskomplekse ju ei rajata ja õppetööks vajalikest laboritest tööstuse pöördelise tähtsusega tellimuste rahuldamiseks ei piisa. Pealegi pole neil sellise töö kogemust.     

Pilt võiks muutuda alles siis, kui tekiks lootus, et mõned sellised tellijad võiks silmapiirile ilmuda. Põhimõtteliselt oleks nutika spetsialiseerumise programm võinud olla üks vahend sellise tellija tekitamisel, kuid praeguste kavade juures midagi sellist loota ei maksa.

Nutikas spetsialiseerumine

Kõne all on just tekitamine, sest ei ole vähematki lootust, et Eesti suuruses riigis saaks mitmete teadusvaldkondade ja ettevõtete vahel juhuslikult tekkida sellise mahu ja tulemuslikkusega koostöö, mis võiks meie produktiivsust ja sisetoodangut tajutavas ulatuses mõjutama hakata. Sellist asja ei kohta me uute arenduste puhul isegi USAs kuigi sageli. Juhuslik areng oleks ikka pigem vastupidine. Mida enam meie ülikoolid rahvusvahelistuvad, seda tuntumaks nad maailmas saavad ja seda enam hakkavad nad laiast maailmast tellimusi saama.

Seda viimast asjaolu ei tohiks ülikoolidele mitte mingil juhul ette heita. Esiteks on ülikoolide teadusega kaetud mitu suurusjärku laiem osa teadusest kui Eesti majandus kunagi kasutada suudab. Teiseks aga on teadlaste välislepingud majanduslikus mõttes täiesti võrreldavad muu ekspordiga ja on pealekauba suurema lisandväärtusega ja tõeliselt teaduspõhine eksport.

Praegu ei oleks üldse vaja heietada, kui palju meie teadus Eesti majandusele suudab pakkuda, vaid olla rahul sellega, et ta suudab peale õppetöö veel midagi konkurentsivõimelist luua. Sellises olukorras võime isegi loota sellele, et siis, kui Eesti majanduselt kunagi kaalukad tellimused teadusele laekuma hakkavad, suudavad ülikoolid neid täitma hakata.

Kuid mitte ilmtingimata. Käivad ju kommertsalustel toimuvad suhted teaduse ja ettevõtluse vahel täpselt samadel põhimõtetel kui muude kaupade tootmisel ja ostmisel. Ja kui me peame täiesti normaalseks, et peale toiduainete ostame me enamiku tööstuskaupadest laiast maailmast sisse ja müüme oma toodangust kolmveerandi Eestist välja, siis kuidas saaks teaduse toodangus asjad teisiti olla. Kui me ei nõua sisemaisele tellijale ebaotstarbekohast spetsialiseerumist Eesti ostjalt ja tootjalt, miks peame me siis teaduse toodangu suhtes teisiti toimima.

Seega võime ja isegi peame klaaslaest läbimurdmiseks ja uuest normaalsusest väljapääsemiseks ülikoolide ja teadlaste poole vaatama, kuid esimeses järjekorras siiski mitte selleks, et saavutada läbimurret tootes või tehnoloogias, vaid hoopis selleks, et tööstuspoliitiliste ümberkorralduste abil algatada tööstussektoris selliseid muudatusi, mis meid tõepoolest millelegi nutikale spetsialiseeruma suunaks, ja et see, millele me spetsialiseerume, kujuneks ka meie majanduse kasvumootoriks.

 

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas