Erik Ehasoo • 2. detsember 2015 • 8 min
Jaga lugu:

Keelud ahistavad

Ettevõtja Erik Ehasoo.  Foto: Erakogu

Noored talendid lahkuvad Eestist ülereguleerituse tõttu, kirjutab ettevõtja Erik Ehasoo.

Aina süveneva ülereguleerimise trendi tõttu on minu tutvusringkonnas mitmed n-ö noored talendid Eestist lahkunud, sest iseseisvad edukad inimesed ei talu ülemäärast kontrolli.

Pikas perspektiivis mõjub see üsna ahistavalt ja klaustrofoobiliselt, minu enda Eestist lahkumise mõtted on samuti olnud tingitud just ülereguleeritusest. Õnneks olen ma saanud iga aasta pikemalt välismaal veeta ja nii oma tasakaalu leidnud, kuid ühel päeval ei pruugi ka reisimistest enam piisata.

Panen eriti noortele poliitikutele südamele, et nad mõtleksid teemadele laiemalt, sest probleemid ei ole enamasti lineaarsed. Lahendades ühe probleemi esmapilgul kõige loogilisema meetmega, toome tihti kaasa terve rea uusi probleeme, mida tuleb omakorda hakata lahendama.

Hiljuti nägin alkoholireklaami teemalist saadet „Vabariigi kodanikud“, kus saatekülaline Kadri Kasak kordas igal võimalusel, et pea kõik teaduslikud uuringud (toomata välja kindlaid uuringuid) näitavad üheselt, et alkoholi piiravad meetmed toimivad. Raske on ju vaielda suure teadusega, ent siiski – mida see ikkagi tähendab, et mingi meede toimib?

Peamiselt tähendab see, et statistiline alkoholitarbimine pärast meedet on väiksem, kui ta oli enne. See on selge põhjus-tagajärg seos, mida igaüks mõistab ja millele üldiselt ei saa ka vastu vaielda, sest teadlastel, nagu ka poliitikutel ja inimestel üldse, on kombeks asju vaadata väga lineaarselt. Kuid ühe riigi ökosüsteem on siiski palju komplitseeritum ning ei koosne vaid lineaarsetest põhjus-tagajärg seostest.

Kui mina seda kõikehõlmavat väidet kuulsin, hakkasin mõtlema – huvitav, kuidas ja kui palju on uuritud nende meetmete seost näiteks salaalkoholi kasvuga, inimeste emigreerumisega, enesetappude arvuga, töönarkomaania kasvuga ja paljude teiste teguritega. Suure tõenäosusega ei ole seda tehtud, sest selliste uuringute keerukus on liiga suur.

Eesti on erand

Kõigepealt statistikast – Eesti on üsna erandlik riik, sest siin tarbitakse väga palju ametlikku, poest ostetud alkoholi, mida on väga lihtne igasuguses statistikas arvestada. Paljudes riikides ei ole see nii – näiteks kui ma aastaid tagasi Bulgaarias elasin ja peamiselt tudengite seltskonnas aega veetsin, nägin et n-ö poealkoholi on nende laual kõige vähem. Perekonnad tegid oma tudengitest lastele suvel piisavalt palju koduviina (puskarit) ja rakija’t (puuviljaviina), et sellest jagus kogu pere noortele ja nende sõpradele terveks aastaks. Ning alkoholi jõid nad seal palju (igal õhtul), selgelt rohkem kui Eesti tudengid. Sellise alkoholi tarbimine ei jõua aga kunagi kusagile tabelitesse, sest selle lõplikku osakaalu on võimatu ennustada ja näha. Samuti ei tähenda alkoholi tarbimise väikesed numbrid, et mõnes riigis ei tarvitata üldse mõnuaineid, lisaks alkoholile on ka mitmeid teisi, sh ohtlikumaid viise n-ö lõõgastumiseks.

Kirjeldan põhjus-tagajärg seosteseid ühe teise teema näitel. Tundub loogiline ja seda on ka näidanud uuringud, et kiivri kandmine rattasõidul vähendab peatrauma riski. Sellest tulenevalt on loogiline, et kiivri kandmine tuleks muuta kohustuslikuks, sest see suurendab inimeste turvalisust. Kas ikka on nii? Nimelt on USAs õpitud vaatama rohkem tegureid ning leitud, et kui muuta kiivri kandmine kohustuslikuks, on see linnas pikas perspektiivis vähendanud märkimisväärselt ratturite arvu. Vähem rattureid linnas muudab omakorda aga rattasõidu üleüldiselt ohtlikumaks ning kokkuvõttes suureneb ka õnnetuste hulk ratturi kohta. Linnades, kus on palju rattaid, kasutatakse neid pidevalt ja igal ajal – pintsakuga tööle minnes, lõuna ajal kiirelt ühest kohast teise liikumisel jne. Ka on populaarsed igasugused rattarendiettevõtted, mis lubavad ratta rentida ja maha jätta endale sobivas rattaparklas. Kõigele tõmbab vee peale seadus, mis kohustab kiivrit kandma – pintsakuga kohtumisele kiirustav ärimees ei kanna kiivrit kaasas. Automaatsed rattarendi kohad ei saa pakkuda kiivrit samal süsteemil nagu rattaid – nad vajaksid selleks lisaväljastust, mis aga muudaks kogu süsteemi küsitavaks.

Nii on USAs enamus ratturite eest seisvaid organisatsioone asunud seisukohale, et ei toeta kohustuslikku kiivri seadust ja aina enamates linnades neid seaduseid tühistataksegi. Eestis on aga suund vastupidine – pidevalt lisandub ka ratturitele igasuguseid reegleid. Rattakell on sealjuures suurepäraseks näiteks ülereguleerimisest – selle vajadus põhineb lineaarsel loogikal, mis panustab vaid väiksele korrelatsioonile rattakella ja ohutuse vahel, arvestamata täielikult ratturite mugavust või vabaduse vajadust.

Kõik algab väiksest asjast

Mina olen terve elu olnud aktiivne jalgrattur. Varem olid spontaansed rattasõidud minu jaoks tavalised, mil tegin suvalistel õhtutel mõnekümnekilomeetriseid ringe. Sel suvel aga, esimest korda elus, jäi minu ratas seisma. Ma ei võtnudki seda suve jooksul välja. Loomulikult võin öelda, et oli kiire suvi ja kõike muud, kuid reaalsus oli see, et kadus võimalus spontaanseks rattasõiduks – iga kord, kui selline mõte tekkis, tuli meelde, et siis ma peaks minema rattakella ostma, lisaks on rattatuledel patareid tühjad, kuidas üldse seda tagatule patareid vahetada jne. Võib kõlada nagu laisa inimese jutt, ent ometi on inimese elu täis väikseid otsuseid, mida võivad mõjutada väiksed asjad. Oleks mul olnud plaanis mõni pikem rattamatk või võistlus, oleksin kindlasti need asjad korda ajanud. Kuna neid aga ei olnud, vahetasin ilmselt nii mõnegi tervisliku rattasõidu mugavama pubis aja veetmise vastu.

Eelmisest lõigust võttis nüüd mõni terviseaktivist kaasa sõnumi, et pubid ja alkohol tuleks üldse ära keelata. See lõpmatu keelamine viib meid aga lõpuks tupiktänavasse. Meie piirkonnas on peamiselt kliimast tingitud oma n-ö Bermuda kolmnurk – alkoholism, töönarkomaania ja enesetapud. Need kolm asja kipuvad siin piirkonnas olema suuremad kui ülejäänud maailmas. Keelates või piirates üht, kipume me tihti suurendama teist.

Ja siis on meil veel see kanep, mille puhul ühtäkki ei huvita enam kedagi teaduslikud faktid, vaid kogu arutelu püütakse eos paika panna, et „meie uudistekanal peaks välistama igasuguse kanepi legaliseerimise pooldamise“. Teised jälle väidavad, et kanep on sillaks teiste narkootikumide juurde, mis tundub väga vägivaldne väide, sest pigem ikka on alkohol või sigaretid olnud sillaks (st esimeseks mõnuaineks) ülejäänud narkootikumideni.

Mul on ükskõik, kas kanep on legaliseeritud või mitte, alkoholi vastu ma seda ei vahetaks. Olles kanepit ise proovinud, olen veendunud, et see on noorte seas nii populaarne just sellepärast, et see on keelatud. Seda näitavad tegelikult ka uuringud – nendes USA osariikides, kus kanep legaliseeriti, on vähenenud kanepi tarbimine noorte seas, leidis näiteks Colorado Tervise ja Keskkonna ministeerium. Meil Eestis aga on teine arusaam statistikale ja teaduslikule lähenemisele – paljud ignoreerivad teemat justkui arvates, et kuna kanep on keelatud, siis järelikult seda ka keegi ei tarbi ja probleemi pole. Või leitakse, et kuna kanep on keelatud ka suuremas osas mujal maailmas, siis järelikult pole ka meil põhjust seda muuta.

Reklaam mõjub

Alkoholi ja selle reklaami juurde tagasi tulles on selge, et alkoholi reklaamil on oma mõju. Nagu ütles ka Hando Sinisalu: “Väide, et alkoholireklaam ei tööta, on reklaamitööstusele solvav”. Küsimus on aga selle mõju suuruses näiteks noortele – kui me räägime traditsioonilisest telereklaamist, siis noored vaatavad aina vähem telerit. Teismelised ei vaata enam õhtuti televiisorit ja kindlasti mitte reklaame. Kasutajakogemuse uuringud näitavad aina selgemalt n-ö reklaamipimeduse levikut, eriti noorte seas.

Teades, et neid hilisõhtuseid reklaame näeb peamiselt vanem sihtgrupp, kel on endiselt harjumus telerit vaadata ning keda on üsna raske ümber koolitada (reklaami puudumine mõjutab nende harjumusi minimaalselt), tuleks siinkohal küsida, kas on ikka proportsionaalselt mõistlik tõmmata niigi raskustes (kusjuures raskustes peamiselt noorte sihtgrupi vähenemise tõttu) telekanalitelt ära üks nende peamine tuluallikas. Arvestades näiteks TV3 niigi rasket seisu, võiks väita, et aasta pärast meil seda kanalit enam ei ole. Muidugi on luksus omada väikse rahvana nii palju kanaleid, kuid on meil siis vaja neid ise hakata hävitama?

Alkoholist, kanepist, töönarkomaaniast või näiteks ka hasartmängudest, liigsöömisest, ostlemisest jpm rääkides tuleks teha vahet kahel asjal – sõltuvusel ja mittesõltuvusel. Just sõltuvused on tihti ühiskonna peamine probleem ja põhjus, miks on vaja igasuguseid piiranguid. Aina enam jõutakse rahvusvahelise psühholoogia ja valdkonna uurijate kogukonnas järeldusele, et sõltuvus on peamiselt inimkontakti puudumise ja läheduse probleem. Igasugustel keelamistel, karistamistel ja n-ö piitsameetoditel kipub olema pigem vastupidine efekt või siis parimal juhul null-efekt. Probleem on selles, et ühele sõltuvusele avatud inimene on avatud igasugusele sõltuvusele – ei ole sisulist vahet, kas ta hakkab kuritarvitama alkoholi, narkootikume, uputab oma mured töösse või läheb kasiinosse.

Portugali katse õnnestus

Aastal 2000 vaevles Portugal Euroopa suurima narkootikumide probleemi käes – 1% populatsioonist oli sõltuvuses heroiinist. Igal aastal jätkati karistuste, reeglite ja seaduste karmistamist, samal ajal kui probleem aina süvenes. Lõpuks kutsuti kokku mõttegrupp antud valdkonna tippteadlastega ja vaadati üle kõige värskemad uuringud, kuni lõpuks otsustati dekriminaliseerida kõik narkootikumid kanepist kokaiinini. Samal ajal otsustati kogu raha, mis varem kulutati narkootikumidega võitlemiseks, piiramiseks ja karistamiseks, suunata sõltlaste abistamisele, ühiskonna taasühendamisele, töökohtade pakkumisele sõltlaste jaoks, mikro-laenude pakkumisele ettevõtluse alustamiseks ja palju muud.

Praegu on sellest eskperimendist möödas 15 aastat ning esimesed tulemused on käes: süstivate narkomaanide arv on vähenenud 50%, üleannustamine on langenud märkimisvääselt, HIV on langenud ulatuslikult ning sõltuvus üleüldiselt on kõikides tehtud uuringutes langenud jõuliselt. Miks ei võiks me eeskuju võtta sellistest riikidest ja uuringutest? Miks peab Eesti olema viimaste seas, et selliseid muutusi ellu viia?

Jaga lugu:
Seotud lood
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt