Hüvasti, võrratu vaesus!
Andke andeks, aga vahel jääb mulje, et äkki me ei tahagi jõukaks saada, kirjutab Äripäeva toimetaja Harry Tuul.
Kui Eesti tahaks olla edukas ja jõukas riik, peaks ta saama hakkama välise abita. See oleks tõeliselt väärikas ja kena kingitus vabariigi 100. sünnipäevaks. Ometi elab Eesti veerand sajandit pärast taasiseseisvumist endiselt paljuski teiste Euroopa rahvaste kulul. Ilma Euroopa Liidu liikmesriigi maksumaksja rahata oleks nii Eesti eelarve kui ka majandus sügavas miinuses.
Enamgi, omavahelistes vestlustes tunnistavad nii pankurid kui ka poliitikud, et ootavad, et uue rahastusperioodi eurorahad taas hoogsalt voolama hakkaks ning lükkaks majanduse käima. N-ö valget laeva. Nii ei omagi justkui tähtsust, et majandus tammub paigal, investeeringud on rekordmadalal ning ettevõtjad võtavad raha firmadest välja, selmet seda uutesse projektidesse süstida.
Ning peaminister Taavi Rõivas saab korduvalt tõdeda, et Eesti majanduspoliitika on õigel kursil ning midagi muuta pole vaja. Tuleb lihtsalt teha asju paremini. Mugavalt saab jätta kõrvale tõsiasja, et iga kuuenda euro meie riigieelarves on tosina aasta jooksul maksnud kinni mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi maksumaksja. Muidugi on hea, et vennasrahvad aitavad meil jõuda paremale järjele, kuid vaevalt on Euroopa toetused õige majanduskurss või toimiv majandusmudel, mida seada eeskujuks. Pigem paistab, et oleme jõudnud staadiumisse, kus toetused teevad laisaks ning nullivad nii soodsa ettevõtlus- ja maksukliima. Investeeringud kiduvad sisuliselt toetuste ootuses.
Aga toetuste kuldaeg saab igatahes meie jaoks nüüd läbi, sest oleme jõudnud rikaste riikide hulka. Meie elatustase jõudis 75 protsendini Euroopa Liidu keskmisest, mis omakorda tähendab, et toetused hakkavad oluliselt vähenema. Hüvasti, vaesus! Tere, isemajandav Eesti!