Miks suured börsid leivad ühte kappi panevad?

Börside ühinemine ei ole kaugeltki uus nähtus. Viimase 10 aasta jooksul on alliansi loonud paljud suured börsigrupid. 2007. aastal ühinesid New York Stock Exchange (NYSE) ja Euronext. Seejärel ühines loodud ettevõte 2013. aastal omakorda Intercontinental Exchange-iga. Teine ilmekas näide on Nasdaq Balti börside emaettevõtte Nasdaqi grupi globaalne laienemine: 2008. aastal liitusid Nasdaq ja Põhjamaade börsigrupp OMX, mille tulemusena said Nasdaqi grupi osaks ka Balti börsid, kes senini kuulusid OMXi gruppi.

Selliste liitumiste taga on tõsiasi, et börsid seisavad pidevalt silmitsi vajadusega pakkuda klientidele üha kiiremaid tehinguid, uusi tooteid ja madalamat hinda. Seega ei ole üllatav, et London Stock Exchange ja Deutsche Börse on otsustanud ühineda.

Üldiselt on börside liitumiste eesmärk luua sünergiat efektiivsemaks tegutsemiseks, vähendada kulusid ja tõsta tulusid. Täpsemalt võimaldab ühendamine hoida kokku kulusid dubleerivate kauplemissüsteemide kaotamise ning igapäevaste turuteenuste optimeerimise arvelt. Teisisõnu: luua koostööl põhinevat konkurentsieelist. Reeglite ja infosüsteemide integreerimine ja ühtlustamine vähendab kulusid. Samuti võib eeldada, et Londoni ja Frankfurdi suguste finantsgigantide ühinemine tõstab kauplemisaktiivsust ja likviidsust, olgugi et neil börsidel noteeritud ettevõtete puhul on niigi tegemist globaalse tähelepanu all olevate suurtegijatega.

Kulude alandamise ja tulude tõstmise põhimõtet järgides võib tekkida küsimus, miks siis üldse on tarvis kohalikke börse, mille hulka kuuluvad näiteks Balti börsid. Kuna lõpuks saavad globaalse turu eelistest osa ainult need börsid, kes on suured juba enne ühinemist, siis tuleb võtta arvesse regionaliseerumise põhimõtet. Enamik (väiksemaid) börse teenindavad investoreid ja ettevõtteid oma lähiregioonis. On oluline, et regionaalselt tegutsevad ettevõtted saaksid kaasata raha ja ning olla tuntud turul, kus nad tegutsevad. Väiksemate börside regionaalne ühinemine võimaldab suurendada kohalike ettevõtete nähtavust regioonis, samal ajal kui nende noteerimine näiteks Põhjamaade või ka Londoni börsinimekirja tuhandete suurte ettevõtete hulgas viiks tähelepanu marginaliseerumiseni.