Eesti arengu känd

Kõik areneb, tahame seda või ei. Areng võib olla erinev oma kiiruselt, suunalt, oodatavalt tulemuselt, kasu- või kahjutegurilt. Aga see toimub siiski. Me kõik areneme – küpseme, vananeme. Kusjuures arengu puhul ei ole põhiküsimuseks mitte kas, vaid millal. Areng toimub igal juhul, me vaid püüame suunata järgmise sammu toimumise aega. Ning suunda oma võimaluste ja oskuste piires. Ka meie suhted muutuvad, meie kogukondlik korraldus, suhtumised ja suhtlemised. Arengute kogum ja suhestatus – see on riik. See on ka Eesti. Vaba riik. Eesti õige keele sõnaraamat näitab arengu all ka ühendust arengu+vestlus. Võetagu käesolevat siis sellena ühe kodaniku poolt oma riigiga.

Selleks, et riigi kui erisuste kogumi arengut paremini planeerida, jälgida, mõista ja analüüsida, koostatakse arengukavasid. Neid tehakse meil palju. Väga palju. Sellele on osutanud rahvusvahelised analüütikud ja uurimisgrupid (nt Euroopa Komisjon). Ei ole planeerimises ju iseenesest midagi halba. Halba nähakse aga selles, et need suhteliselt suurejoonelised kavad ei jõua ellu ega selle kogukonna inimesteni, millest need räägivad (vt justiitsministeeriumi ja riigikantselei raportid). Tavapäraselt hõlmavad need kavad pikemat perioodi (nt viis aastat). See annab ülevaate mitte ainult praegusest olukorrast või suhtarvudest, vaid ka trendidest ja dünaamikast. Mõistlik.

Vähem mõistlik on heitlikkus, millega need viisaastakuplaanid igal aastal üle kirjutatakse. Nii on ühe ja sama ministeeriumi veebilehelt võimalik leida arengukava 2014–2018, 2015–2019, 2016–2020. Pisut skisofreeniline, sest kuna ühtegi neist pole kehtetuks tunnistatud, peaksid need ettekirjutuse ja suunisena juhtima sellesama ministeeriumi tööd üheaegselt. Puudub ka analüüs, mis läks nihu ja miks eelmine ei kõlvanud.

Eesti kännuks, mille taha sageli suuredki asjad takerduvad, paistab olevat see, et ei suudeta ja ei julgeta olla. Olla eriline, eristuv, omanäoline ja mis põhiline – eksiv. Meil ei eksita, meil minnakse edu poole ilma katsetamata, kaldumata, kõrvalteedel ekslemata (vaata jooniseid). Kui miskit ongi (olnud) teisiti, siis pole see siit maailmast (ajajärgust) või on kellegi paha (näiteks teise partei) käkk. Maailma gasellfirmad aga peavad oma edu võtmeks just seda, et kõigepealt luuakse neile, kellelt loomingut ja uuendusi oodatakse, võimalus ja turvaline keskkond eksimiseks.

Ei olegi vast nii suur kaotus, kui keegi meist oma tabelitega mööda põrutab. Mingu! Igal oma tee ja tempo. Hullem on aga see, kui jääme kinni. Omaenda mõtetesse. See on aga Eestis juhtunud – meie kui riigi aur läheb ka praegu direktiividele ja seadustele, mille mõistlikkus ühiskonna üldise arengu seisukohalt on sageli kaheldav. Vaieldakse raha numbrite üle, laskumata sisusse, st mõjudesse, vastasmõjudesse, vajadustesse, Eesti kui ühiskonna arengu filosoofiasse. Aetakse küll nn eesti asja, kuid ei peeta vajalikuks defineerida, mis asi see siis lõpuks on või mis sellest tegelikult saama peab.

Eestil on kõik olemas, et olla gasell, sh seadused, raha, maavarad, puhas loodus, sõja puudumine ja isegi inimesed. Omad inimesed. Ja kõik, et nautida n-ö oma olemist – vanalinn ja rahvalaulud, Kihnu ja rabad, käpikud ja kaerajaan. Puudu on mõistmisest, et areng ei ole piiratud mõistlikkusega tabelites, ammugi mitte ebareaalsetes graafikutes, mida treivad praegused ministeeriumid. Puudu on julgus otsida oma teed. Puudu on julgus tegelikult suhelda nendega, keda vägisi õnnelikuks püütakse rääkida – oma rahvaga. Rahval on puudu julgusest öelda, mida ta tegelikult tahab.

Muidugi Eesti areneb! On meie valik, kas ka tegelikult või on see taand- ja väärareng.

Järgnevad graafikud on tehtud rahandusministeeriumi prognooside arvudele toetudes. Esimesel joonisel on näha peatumatus tempos progress.

Kuigi meie madal tööviljakus muutusi toovalt ei parane ja keskpärane hõive käib alla, on kuupalgad lakke kihutamas. Riigi tulud sotsiaalmaksust puudutavad unelmaid, kuigi maks ise väheneb tasapisi. Ka tööpuudus pole enam puudus, sestap ei mahtunud siia graafikule.

Kellelgi on kana kitkuda rahvaesindajatega: riigikogu liikme ametipalk on teatavasti kõrgemate riigiteenijate kõrgeima palgamäära ja vastava koefitsiendi korrutis. Kõrgeima palgamäära väärtus on 50% tarbijahinnaindeksi aastase muutuse ja sotsiaalmaksu laekumise aastase muutuse aritmeetilisest keskmisest. Miks on see palgaarvestus eraldi välja toodud, ei ole selge. Kas see peaks mõjuma rahustavalt massidele?

Autor: Tuuli Stewart