Kopituse üleshaipimine

Tõsiasi, et e-residentsuses pole saanud Skype’iga võrreldavat edulugu, võiks kahtlemata murelikuks teha. Seoses justiitsministri algatatud eelnõuga, mis lõdvendab e-residentidele esitatavaid nõudeid, puhkes avalikkuses jõuline kriitika e-residentsusega seotud riskide asjus, mida oluliselt võimendasid muidugi Panama paberid. Väide, et e-residentsus teeb Eestist Panama, tulistab küll ehk märgist mööda, aga juhib siiski tähelepanu küsimusele, kas meil on võimekust kaasnevaid riske maandada. Vastus pole ilmtingimata jaatav, väiksemate ärikuritegude uurimise kehv seis viitab pigem, et see võimekus on nõrgapoolne.

Eesmärk meelitada Eestisse e-edu esitlemise abil rohkem investeeringuid on kahtlemata õilis, aga mõistlikum oleks ikkagi panustada asja enda paremakstegemisse, mitte kopituslõhnalise e-riigi üleshaipimine suhtekorralduslike vahenditega. Äkki teeks ikka asja ennast paremaks ja hakkaks seda alles siis kavala sõjaplaaniga muule ilmale maha müüma?

Rahulolematus e-riigi arenguga pole kunagi olnud nii suur kui praegu. Eduka Eesti arvamuskonkursi lugude paremiku (Margus Simson, Mari-Liis Pinn, Priit Alamäe) kandev osa näitas veenvalt, et oleme e-riigi arendamisega selle kasutaja vajadustest maas nii umbes kümnendi. Oleme kümmekond aastat kunagise edu peal liugu lasknud ja ette kujutanud, et selle vana panniga jääme edaspidigi teenäitajaks.

Üldiselt on asjad ikka nii, nagu nad päriselt on. Katsed kehva seisu teistele edu või innovatsiooni pähe maha müüa täidavad küll suhtekorraldajate kukrut, aga ei paranda asja ennast karva võrragi.