Tõbine tahab ravi, aga raha on vähe. Mida teha?

Millise printsiibi järgi kindlustuslepingud sõlmitakse, on juba tehniline probleem. Pealegi võiks Eesti Haigekassa olla korralik avalik-õiguslik kindlustusasutus, kui ta ainult oskaks ja tahaks sisuliselt hinnata, kas üks või teine uuring või ravimeetod oli ikka konkreetsel juhul vajalik ning asjakohane. Kui ta mõistaks, et kindlustusasutus peab ennekõike suhtlema kindlustatuga, mitte arstide ja raviasutustega.

Näib, et seaduseandja ei ole vaevunud uurima, mida tähendab rahalises vääringus 1 protsent SKPs või 1 protsent ravikindlustusmaksu vähendamist. Kahjuks on arutamise ja lahenduste otsimine asendunud halamisega. Midagi enamat ei järgne.

Esimene ravikindlustusseadus 1991. aastal oli kohustusliku kindlustuse põhimõtteid järgiv seadus, st ravikindlustuse omamine ja vastava lepingu sõlmimine oli kohustus, mitte suva. Läks vaid 5 aastat, kindlustatud isikud võrdsustati tasapisi mittekindlustatutega ja kõik muutus kõigile kättesaadavaks. Loomulikult ei suuda 500 000 palgasaajat, kelle pealt arvestati kindlustusmaksu, katta kõike 1,3 miljoni inimese arstiabiks kuluvat.

Muutes maakonnalinnas olevaid haiglaid kahe suurhaigla ripatsiks, püütakse maksumaksjaid võrgutada tohutu rahalise kokkuhoiuga, mida lubatakse saavutada. Arvestamata jäetakse aga kahjud. Vaikitakse kurvast tõsiasjast, et üldarstiabi andmiseks võimelised raviasutused muutuvad sisult hoolekodudeks ja maakonnakeskustest kaovad ka arstid.

Arstid lahkuvad mitte ainult palga, vaid ennekõike perspektiivi puudumise tõttu. Kava asendada lahkuvaid arste külalisarstidega kahest suurhaiglast on mõeldud vaid lühiajaks ja avalikkuse rahustamiseks. Mingite sunnimeetoditega, olgu selleks või lisapalga lubamine, ei saaks ega tohiks panna arsti seiklema erinevate linnade ning haiglate vahel. Seda võib teha lühikest aega, kuid siis saab iga normaalmõistusega arst aru, et  Soome on hõlpsam tööle sõita kui Rakverre või Haapsallu. On ju arstilgi ainult üks elu.

Võrgustamisel on veel teinegi aspekt. Tsentraliseerides kogu aktiivse haiglaravi, lõikame endalt võimaluse talitleda kriisiolukordades, kuhu riik võib sattuda. Ja pole kriisi vajagi – piisab pooletunnilisest tõrkest arvutisüsteemis ja tööpäev ongi rikutud. Vastuseta on küsimus, miks peab kasutama hiigelressurssi, mis on mahutatud kahte suurhaiglasse, meditsiini mõistes suhteliselt lihtsa ja igapäevase arstitöö tegemiseks. See omakorda tähendab, et haiged hakkavad arsti juurde pääsemist veel kauem ootama. Muidugi on võrgustamisel oma nn positiivne külg ka – kogu Eesti  arstiabi sisuline korraldamine lükatakse kahe suurhaigla juhi kanda ning selleks kutsutud ja seatud erinevatel tasanditel tegutsevad poliitikud võivad rahumeeli jätta tegemata selle töö, milleks neid on valitud.

Autor: Andres Ellamaa