Lõpp kaotatud kümnendile!

Möödunud nädalal teatas statistikaamet nõrgast, vaid 0,6% majanduskasvust. Sedalaadi uudis on muutunud nii tavapäraseks, et ei ületa meedias enam künnistki. Peaminister Taavi Rõivas ühmas selle põhjuseks Venemaa negatiivse mõju ning sellega oli teema ammendatud.

Oleme kurva tähtpäeva künnisel. Eesti majandus jõudis juba 2007. aastal SKP-lt 70 protsendini Euroopa keskmisest. Mäletate, toona kõneles Andrus Ansip usutavalt ja tõemeeli Euroopa 5 rikkama riigi hulka jõudmisest.

Nüüd aga on kümme aastat mööda läinud. Me istume koos leedukatega 74% peal ning juba selle keskmise püüdmine tundub meile ebamäärane unelm ja Soomele järele jõudmine juba täitsa lapse jutt. Märkamatult on Eesti jaoks hoiatusena kõlanud kujund – kaotatud kümnend – saamas tegelikkuseks. Sellest on kahju.

Võib ju vastu väita, et vaatamata majanduskasvu puudumisele on palgad viimasel ajal tõusnud üle 5% aastas, tööhõive on tipus, sisemaine tarbimine laes ning nii tarbijate kui ka ettevõtjate meeleolud pigem positiivsed. Oleme juba mõnda aega hellitanud riiki paremate maksulaekumistega kui nominaalsest majanduskasvust võinuks eeldada. Äkki ongi SKP majandusnäitajana oma tähtsuse minetanud ning meie sisuline heaolu edeneb ka majanduskasvuta?

Kahjuks pole see nii. Viimaste aastate palgatõus on toimunud ettevõtete kasumite vähenemise arvelt ning pole enam jätkusuutlik. Kasumite vähenemine on omakorda andnud hoobi ettevõtete investeerimisvõimele ning pole kahtlust, et praegu majandust üleval hoidnud sisetarbimine kaua enam ei kesta. Sama puudutab ka summaarset maksulaekumist.

Stagnatsioonispiraalist väljatulemiseks vajame uusi investeeringuid, rohkem moodsat tööstust ja kasvavat tõhusat eksporti ehk ikkagi sedasama majanduskasvu. Aeg on jätta kaotatud kümnend minevikku, võtta jalad kõhu alt välja ning panna majandus kasvama.

Kui mõõta Eesti majanduskasvu ajateljel aastast 1991, siis oleme jätkuvalt kõige jõudsamalt kasvanud postsotsialistlik Ida-Euroopa riik. Lihtsalt meie areng aastani 2007 oli niivõrd kiire ja jõuline, et isegi 10 aastat seisakut pole meilt liidrikohta röövinud. Aeg oleks see vana mootor uuesti käima panna.

Nähtavas perspektiivis Euroopa keskmisele järele jõudmiseks vajame 5% majanduskasvu.

Skeptikud tavatsevad väita, et Eesti on oma majandusarengus jõudnud apogee lähedale ning ajaloolised, geopoliitilised ja muud meist mitte sõltuvad faktorid ei luba meil üle oma varju hüpata. Sama juttu räägiti ka 25 aastat tagasi, et 3% majanduskasv on meie jaoks lagi. Ometigi näitasime, et võime kestvalt kasvada ka üle 10%. Eesti oli ja on väike dünaamiline riik, kus on kõik võimalik. Piiravad faktorid on rohkem meie endi peades kui kuskil väljas.

Moodne vasakpoolne vastuargument on, et inimestel polegi suuremat jõukust vaja ning selle nimel pingutada ja tööd teha pole ka erilist mõtet. Ehk siis keskmine eestlane kataks justkui oma vajadused 700–800 euroga kuus, talle sellest piisab. Julgen oletada, et nii moodsad või vasakpoolsed me siiski veel pole. Suurem osa meist soovib märksa enamat ja on valmis selle nimel ka rohkem panustama. Võrreldes 25 aasta taguse ajaga oleme palju haritumad ning edukalt kohanenud üleilmse keskkonnaga ning igaks läbimurdeks valmis.

Majanduskasvu puudumise põhjust otsitakse mõnikord ka nõrkades ettevõtjates, kes on loorberitele puhkama jäänud ning ei oska ega soovi majanduskasvu panustada. See ei vasta tõele, Eestis on õnneks piisavalt tugev vaba turg ning loorberitele puhkama jäädes teevad konkurendid sulle tuule alla. Eesti ettevõtja on tervikuna märksa tugevam ja kogenum kui 10–20 aastat tagasi ja kindlalt selgete kasvuambitsioonidega. Praegu, kui kasumid on löögi all, vajab just ettevõtja majanduskasvu nagu haige hapnikku.

Hoopis kurvem seis on olnud poliitikutega. Taavi Rõivase valitsus majanduskasvu pole vajanud. Suurt narratiivi, Soomele järelejõudmist, taheti saavutada peenviimistlusega. Paraku tõestab ajalugu veenvalt, et riigi majanduspoliitilise edu taga on tugevad teadlikud ja isepäised otsused. Eesti edu taga on olnud julge rahareform, platsi puhastamine nomenklatuurist, proportsionaalsed maksud, jõuline erastamine, ettevõtte tulumaksu kaotamine, edukas Euroopa Liitu astumine ning 2011. aasta üleminek eurole. Sealt edasi valitseb aga vaikus. Ühtegi läbimurdelist majanduspoliitilist algatust pole käima lükatud.

Nüüd aga peaks olema aeg küps, et ka riik võtaks oma prioriteediks majanduskasvu. Vajadus selle järele tuleb üha enam ilmsiks ning me ei saa väita, et meil pole ideid ja mõtteid. Kõik on tahte ja pealehakkamise taga.

Septembriks on lubatud, et peaministri juures tegutsev majanduskasvu töörühm tuleb oma ideedega lagedale. Justiitsministril on juba kevadest nimekiri 64 ettepanekust, mis „puhuvad majandusele hoo sisse“. Kui sellest ei piisa, siis soovitame peaministril läbi vaadata Äripäeva Eduka Eesti konkurssidele laekunud sajad ettepanekud.

Igatahes oleksime väga-väga pettunud, kui peaminister peaks nüüd jälle kordama mõtet, et majandusega on kõik parimas korras ja me vajame üksnes peenviimistlust. Sedamoodi majanduskasvu ei tule. Meil on vaja valitsusjuhti, kellel on julgust ja pealehakkamist, kes võtaks jalad kõhu alt välja ja teeks kaotatud kümnendile lõpu.