Kus on Eesti julgus otsustada?

Iseseisvuse taastamise aastapäeval räägitakse kindlasti palju ilusaid sõnu. Kui palju me teinud oleme ning kuhu jõudnud. Need on kindlasti kõik õiged.

25 aastat tagasi Toompealt alla laskudes poleks osanud uneski ette näha, et veidi rohkem kui kümne aasta pärast on Eesti NATO täisliige. Kindlasti oskan ka mina välja tuua, et mingi Bostoni uurimisasutuse hinnangul on Eesti parimaid kohti elamiseks maailmas. Huvitaval kombel olen seda kogu aeg teadnud. Olles ise kunagi sedalaadi statistikast innustunud, tean ma aga ka, et söönuks sellest keegi ei saa. Ühesõnaga, oleme hakkama saanud. 25 aastaga on kogu maailm oluliselt edenenud, meie sealhulgas. Olulisem on teada, kas oleme edasi liikunud kiiremalt või aeglasemalt kui riigid, kellega 25 aasta eest enam-vähem samas seisus teed demokraatia ning turumajanduse poole alustanud? Vaata, mis nurga alt tahes – üldiselt kiiremini. See on kogu Eesti ühine saavutus.

Millele on meie edu tuginenud? Toon välja mõned tegurid, mida ise olen neil aastatel täheldanud, kuigi tean, et moodne multikulti metroseksuaalne diskursus neid millekski ei pea. Mis parata, üks asi on kogeda ning teine lugeda.

Esiteks toon välja julguse otsustada. Eesti edu taasiseseisvusperioodil on sellele paljuski tuginenud, andes olulise arengukiirenduse. Viimasel ajal kipub see küll jääma peenhäälestuse ja sõnavahu varju euroopalikust kõige kõigiga kõikjal kokku leppimisest. Nii pole imestada, et rohkem kui peaministri olematud otsused huvitab avalikkust tema šikkide sokkide kiirelt vahetuv värv. Sest selle otsustab vähemalt Luisa ära.

Julgus otsustada on tuginenud omakorda tugevale rahvustundele, mis on andnud piisava selgroo, et üleminekuaja probleemidest läbi minna ning võimaldanud riigijuhtidel võtta vastu tulevikku silmas pidavaid otsuseid, mis olevikus võivad ebapopulaarsust ning raskusi tuua. Sellega on seotud ka ajaloo kasutamine, mis on tuntud ka õigusliku järjepidevuse põhimõttena. See võimaldas Eestil end kiiremini kui paljudes riikides lahti haakida nõukogulikust pärandist ning teha mitut asja kiiremini. Minevikust pärit ehituskivid võimaldasid uue hoone rajada kindlale vundamendile, neil turnides võis pilgu kähku kaugemale suunata.

Tean, et need seisukohad ei mahu tavapärastesse raamidesse. Ei mahtunud ka rahareform, maksureform, erastamine ning e-riik. Eesti riik ei kipu üldse mahtuma tavapärastesse raamidesse. Juba selle loojad pidid kergelt hullud olema. Päris kainelt mõtlevateks ei saa ju pidada ei iseseisva riigi olematusest välja kiskunuid 1918. aastal või Vabadussõjas suure Venemaa vastu praktiliselt paljaste kätega astunuid, rääkimata 1944. aastal iseseisvuse taastamist üritanutest või aastakümneid metsades-soodes võõrvõimule lootusetut vastupanu jätkanud vabariigi viimastest sõduritest, mitte unustades kõigi reaalsuste kiuste Eesti vabanemisse uskunuid ning eesti keelt ja meelt hoidnuid. Ilus on rääkida, et iseseisvus taastati vereohvriteta. Ilma varasema vastupanuta oleks see aga olnud mõeldamatu. Eesti on vabanemise eest maksnud rasket verehinda.

Eks meidki ole rahvuse tekkest alates üritatud vahelduva eduga maailma reaalsustega kurssi viia.

Meile on selgitatud, et miljonilisest rahvakillust elujõulist rahvust ikka ei saa, parem on sakslaseks või venelaseks hakata. Kui muu pole aidanud, on seda lastud oma meestel seletada, olgu selleks Ado Grenzstein või Gustav Naan. Sellele astus omal ajal vastu Jakob Hurt eestluse „kategoorilise imperatiiviga“ – kuna me ei saa suureks arvult, peame saama suureks vaimult. Aastatuhande vahetus kaasajastas seda mõnevõrra – suurus polegi oluline, suuri asju võib väiksena olla kergemgi ellu viia. Suudavad ju väiksed tihti hakkama saada asjadega, mis suurtele ilmvõimatud. Kui mõni aeg tagasi oli märksõnaks globaliseerumine – mõtelda maailma tasemel ning tegutseda kohalikul –, siis nüüd võib selle asemele tulla glokaliseerumine – mõtelda kohalikul tasemel ning tegutseda maailmas. Enam ei saa enda tegematajätmisi ajada väiksuse kaela. Pigem unistuste puudumise kaela.

Eesti on nagu pisike vesilik, kes ei tea, et vee peal pole võimalik kõndida. Teda see lihtsalt ei huvita. Sest tal on oma unistus. Ta on väike, kiire ning julge. Ja ta kõnnib vee peal.

Palju õnne, Eesti, iseseisvuse taastamise 25. aastapäeval!