Brexiti sõnum Eestile

Nagu iga uue leiutisega, vajab ümbritsev maailm aega aru saamaks, millega on üldse tegemist. Brexiti valguses muutus Eesti väärtuspakkumine oluliselt selgemaks. E-residentsusest on kõige rohkem kasu neile, kellel on vaja Euroopa Liidus (ja eurotsoonis) ettevõtet või pangakontot, mida saaks juhtida asukohast sõltumatult (sh väljaspoolt ELi). Kui muidu saadi sellest vajadusest aru pigem kontekstis, kus võimalik klient Eesti jaoks tuli USAst või Aasiast, siis nüüd mõistetakse, et ta võib tulla ka siitsamast – Suurbritanniast.

Praegu ei ole veel selge, kas Brexit üldse tuleb ja kui tuleb, siis millal, kuid mõned huvitavad muutused on alanud. Näiteks Suurbritannia endised asumaad, eelkõige just Austraalia ja Lõuna-Aafrika, on ajalooliselt Euroopa turuga suhelnud Ühendkuningriikide vahendusel. Nüüd, kus see kanal on ebakindel, on nad hakanud otsima uusi võimalusi ja vaadatakse teiste Euroopa riikide suunas. 

Samuti on huvitav Brexiti valguses jälgida, mida teeb Leedu. Hiljuti olid Eestis nende justiitsministeeriumi töötajad, kes käisid õppimas kõike, mis seondub e-residentsusega. Nimelt on sama teema neil parlamendis viimases lugemises ja peaks saama ka sellel sügisel vastu võetud. Leedu e-residentsuse tootega loodavad nad välja tulla järgmisel aastal.

Leedu oli kümme aastat tagasi ligi 3,3 miljoni elanikuga riik. Praegu hinnatakse elanike arvuks ligi 2,85 miljonit inimest. 450 000 inimesest arvestatav osa on kolinud Ühendkuningriikidesse. Pakkudes neile Brexiti järgselt kohalolekut Euroopa Liidus, oma varade ja ettevõtete kaughaldamise võimalust, usuvad leedukad õigustatult, et e-residentsusega oma diasporaa nutikas sidumine kodumaaga annaks olulise panuse Leedu majandusse.

Siit on ka meil õppida. Aastaks 2025 on Eestis praegusega võrreldes 100 000 tööealist elanikku vähem. See on ligi 15% langust. Selle augu täitmiseks peame tooma kas inimesi juurde või suurendama tööviljakust. Veel parem, kui suudaks teha mõlemat.

Immigratsiooniga on meil kehvasti ning isegi kui Eesti rahvas ja poliitikud hakkaks mõistma tööjõu vajaduse probleemi tõsidust, suudame heal juhul ette kujutada ikkagi kõige enam mõnekümne tuhande inimese lisandumist meie elanikkonnaga, aga mitte mingil juhul 100 000. 

Tööjõu lisandväärtuse kasvuga seda tekkivat puudujääki täita on samuti tõsine väljakutse ning isegi kui sellega toime tuleme, on see ikkagi pigem käibetaseme säilimine, mitte kasv. Ehk siis kui udupäise tehnoloogiaajakirjanikuna küsida, miks meil seda e-residentsust ikkagi vaja on, siis vastus on lihtne: see on üks täiendav võimalus, kuidas liita rohkem inimesi ja ettevõtteid oma majandusega ning püüda vähendada miinust, mis meil tahes-tahtmata on lähiaastatel tekkimas. Veelgi enam, kui oleme suutelised pakkuma e-residentidele head teenust, võib see projekt olla meile enamat kui puudujäägi kate.

Eestis on ligi 60 000 aktiivset ettevõtet. Kuigi oleme projektiga alles alguses, on juba praegused e-residendid loonud juurde ligi 1000 ettevõtet. See on aastaga 1,6% kasvu. Algus on tehtud ja nad juba tarbivad meie ettevõtete teenuseid ja majandusruumi.

10 miljonit on ilus unistus. Kuid sinna jõudmiseks ei piisa käed süles istumisest, vaid toode on vaja lõpuni arendada. Näiteks on kahetsusväärne, et kuigi pea kaks aastat on räägitud sellest, et kui tahame asukohast sõltumatut ettevõtluskeskkonda pakkuda, siis peab ka distantsilt pangakonto avamine olema võimalik. Seda aga pole ametnikud suutnud praeguseni saavutada. Kui tahame üleilmses konkurentsis läbi lüüa, siis peame ka tegudes initsiatiivi haarama, olema paindlikud ja tulemuslikud. Eesti e-residentsus ei jää ainsaks omasuguseks maailmas, me lihtsalt olime esimesed. Ja meil on veel võimalus haugata endale piisav turuosa.