Miks töötaja põleb läbi?

Haigekassa on kahjumis ja kaalutakse pensioniea tõstmist 70. eluaastani. Tegelikkuses kaotavad paljud töövõime osaliselt või täielikult ammu enne seda vanust ja oodatud sotsiaalmaksu laekumiste suurenemise asemel suurenevad hoopis haigekassa kulutused.

Juhtimisseminarides ettevõtete probleeme analüüsides jõuame sageli tõdemuseni, et põhjus on juhtimises. Samal ajal vastavad juhid uuringutele, et kõige põletavam probleem on leida kvalifitseeritud personal. 

Mis siis töötajaga ettevõttes juhtub? Sageli põletatakse ta lihtsalt läbi. Kui mõnel inimesel on oskus asju ära teha, antakse talle nn teravate pliiatsite põua tõttu aina uusi ülesandeid, samal ajal jättes tähele panemata tema soovid vaba aja kohta.

Võimed erinevad

Inimene ei ole paraku igiliikuriks ehitatud ning kui ta ise otsustavalt pidurit ei pane ja organisatsioonist ei lahku, võib selline tasakaalustamata elu lõppeda ka haigusega. Riigile tähendab see haigushüvitiste kasvu. Seega tuleks tegelda muutuste kavandamisega juhtimises.

Lahenduse ühe osana tuleks võimaldada osalise tööajaga töötamist. Täiskoha asemel võiksid soovijad saada võimaluse töötada nädalas alla 40 tunni. Ei ole mõtet neid tembeldada kohe laiskadeks, mugavateks või nõrkadeks. Kõik tõesti ei ole võrdselt tugevad, kuid tegemist võib olla inimestega, kes on endale teadvustanud, et oma töövõime säilitamise eest tuleb neil endal hoolt kanda.

Paljud usuvad, et juht on tark ja teab, palju keegi suudab tööd teha. Paraku rõhub üleilmne konkurents tippjuhte ja nende kaudu keskastmejuhte. Seega on juhid ülevalt nii tugevalt survestatud, et kogu tähelepanu kipub kuluma hetkeprobleemide lahendamisele. Alluvate tegelikele arenguvajadustele keskendumiseks, mis tagaksid ka jätkusuutlikkuse, eriti võimalust ei jää.

Vajame uusi hoiakuid

Juhtimisstiil määratakse organisatsiooni tipus, osakonnajuhatajal on raske kogu organisatsiooni puudutavaid muudatusi algatada. Seetõttu võiks nii organisatsioonide kui ka riigi tippjuhtide valimisel pöörata senisest enam tähelepanu kandidaatide perspektiivitunnetusele: kas juhul, kui riigi pikemaajalised huvid peaksid seda nõudma, suudab ja julgeb inimene endale kindlaks jääda ja vajadusel peavoolule vastassuunas ujuda.

Hoiak „peale mind tulgu või veeuputus“ on juba nii kaua kestnud, et tundub, et veeuputuse aeg ei ole enam eriti kaugel. Vastakem siis halbadele prognoosidele uute hoiakute kujundamisega juhtimises.