Investeerimine on lihtne, aga igav

Aga miks on aktsiate valimise teel turu võitmine nii keeruline?

Kui turgu esindab indeks, mis kujutab endast noteeritud aktsiate keskmist, tundub loogiline, et 50% aktsiatest peaks olema turu keskmisest suurema ja 50% väiksema tootlusega. See ei vasta tõele. Meb Faber, kes analüüsis 8054 aktsia tootlust perioodil 1983–2007, näitas, et tegelikult jäi indeksile alla 64% aktsiate tootlus, kusjuures 39% puhul aktsiatest (kaks viiest) oli negatiivne ka kogutootlus aktsia eluea jooksul.

Veelgi hämmastavam on, et kogu turu tootluse allikaks oli vaid 25% aktsiatest, ülejäänud 75% kollektiivne tootlus oli 0. See tähendab, et kui investoril õnnestus kuidagi parimast 25% aktsiast mööda vaadata, oli tema portfelli kogutootlus aastatel 1983–2007 0%. Seega töötab tõenäosus aktsiavalija vastu.  

Teine erainvestorite suur viga seisneb soovis siseneda turule ja väljuda sealt „õigel ajal“. Eri psühholoogilistel põhjustel enamikul see ei õnnestu. Erainvestorid kalduvad tegema seda, mida kõik teisedki – ostma parasjagu kuumi aktsiaid. See toob kaasa kallilt ostmise ja odavalt müümise – täpselt vastupidise sellele, mida vaja oleks. Korraliku hajutatuse puudumisel alahinnatakse portfelli riskitaset, sest valitud varade väärtus on omavahel seotud. Lisaks tingib kahjumi vältimine ehk hirm kahjumi ees halvimal võimalikul hetkel turult lahkumise.

Kõik nimetatud tegurid viivad keskmise investori märkimisväärse ja pideva alatootluseni. Nagu Dalbari värskeimad uuringud näitavad, on keskmise aktsiainvestori saavutatud tootlus jäänud S&P 500 indeksi tootlusele alla 3,66 protsendipunkti võrra, mis tähendab, et perioodil, mil S&P kasvas 1,38% võrra, teenis keskmine investor 2,28% kahjumit. Tegu ei ole lihtsalt eelmise aasta fenomeniga – keskmine investor on turu keskmisele alla jäänud aasta aasta järel. Näiteks kui S&P 500 viimase 20 aasta annualiseeritud tootlus on 8,19%, siis keskmise investori puhul on tulemuseks 4,67% aastas ehk 3,52 protsendipunkti vähem.

Mida saab investor teha, et vältida alatootlust ja saavutada oma pikaajalised eesmärgid?

Vastus on väga lihtne – tuleb investeerida piisavalt hajutatud portfelli, mis vastab isiklikule riskiprofiilile, ja hoida seda pikema aja jooksul. Hajutamist nimetatakse õigusega finantsmaailma ainsaks tasuta lõunaks, sest see annab võimaluse saavutada suuremat tootlust ilma kõrgendatud riskita. Põhjuseks on lihtne tõsiasi, et mitte kõikide varade hinnad ei liigu käsikäes, ja selle teadmise abil on võimalik portfelli väärtuses tekkivaid kõikumisi tasakaalustada.

Veel on olemas üks lihtne strateegia, mis aitab investoritel odavalt ostes ja kallilt müües tulusust kasvatada. Selleks on regulaarne portfelli tasakaalustamine, mis võib aastatootlust kergitada umbes 0,2–0,8% võrra. Tasakaalustamise käigus müüakse varad, mille väärtus on tõusnud, ja lisatakse varasid, mille hind on langenud – mis tähendabki odavalt ostmist ja kallilt müümist.

Nagu väärtusinvesteerimise isa Ben Graham on öelnud: „Üksikinvestor peaks järjekindlalt käituma nagu investor ja mitte nagu spekulant.“ See tähendab, et pikaajalise investori jaoks optimaalne strateegia on koostada hästihajutatud portfell, hoida seda ja vaadata see aeg-ajalt läbi, et hajutatuse eeliseid maksimaalselt ära kasutada.