Rõivasest on lihtsalt siiber

Küsimus pole maailmavaatelises valitsuse vahetuses. Või millal see on olnud. Valitsus vahetub valdavalt seetõttu, et osutus võimalikuks välja elada ja leida emotsionaalset leevendust haavadele ja mõlkidele, mida on põhjustanud üleolek, ülbus ja solvangud. See on kättemaks.

Taavi Rõivasest oli lihtsalt siiber. Testosterooni tase on kõrgel ja ongi kogu lugu. See vajas leevendust. Kui asi tehtud, tulevad välja järgmised asjad: kas näiteks valitsuspartnerid hakkavad ajama oma astmelise tulumaksu ja muu juttu. Kui hakkavad, on asi kehv, sest plaanitud astmelisus väänaks kõrge tulumaksumääraga neile, kes Euroopa majandusruumi kontekstis ei teeni üldse palju. Pigem vähem kui keskmiselt. See aga tähendaks, et me kastreerime end ise.

Majanduse edendamine eeldab ettevõtluse loomusest sabakonditundega arusaamist. Vähemalt Eesti puhul. Neid tegelasi ses uues klubis pole just palju, kui üldse õnnestub leida. Praeguseni ei teata, kas on ka mingi sisuline plaan või seda näidatakse siis, kui Reformierakond on ära pargitud.

Paraku on lugu nii, et reformierakondliku mõõduka seaduserikkumise (riigikogulased ettevõtete nõukogudes) mõju ühiskonnale on arusaadavalt olnud samalaadne nihverdusvalmiduse levik. Võim ees ja rahvas järel.

Samalaadse probleemi ees on arusaadavalt ka Keskerakond. Nende liikmete tõestatult ja karistatult korruptiivne käitumine, nagu ka terve erakonna kuritegelik käitumine, on ühtäkki sinnapaika jäänud.

Mida selle süüga peale hakata? Jüri Ratas on Eesti seaduste mõttes kuriteos süüdi tunnistatud organisatsiooni juht. See organisatsioon on jätkuvalt Ühtse Venemaa lepingupartner. Siin on lahendamata küsimused, mida tuleb küsida, kuni on olemas vastused. Vaid ülemäära kõrge hormonaalne erutus on vabandus, et uued võimusõbrad neid ei küsi. Ja ilmselt ei küsigi.

Kas uus koalitsioonivõim oleks kuidagi demokraatia arengu ja mitmekülgsuse mõttes parem kui senine? Loomulikult mitte. Jevgeni Ossinovski on juba avaldanud arvamust, et koalitsioon ei tohiks olla suurem kui valitsemiseks vaja. Mingit vabaerakondlaste kaasamist või muud sellist seega ei sünni. Võim on teadagi magus. Vähim võitjate ring võtab taas kõik.

Inimestel on loomulikult muutuste ootus, aga praegu oleme sellest näinud vaid nägude vahetust. See, mis sünnib pärast näovahetust, on koalitsioonikõnelused. Maailmavaateline muutus oleks see, kui kaoksid ära kõik parlamendivälised juhtimisorganid: koalitsiooninõukogud ja muud veidrad klubid. Kas kaovad?

Jüri Ratas on veendunud, et just temale tehakse ettepanek valitsust moodustada. Võimalik, et ka tehakse. Kuigi siinkohal võiks president triksterina panna ka selle võimuhimuliste ja testosteroonist nõretavate härrade kamba õhku ahmima. Seadus ei kohusta Ratasele ettepanekut tegema. See annaks ehk uue hingamise.

Kuulasin huviga juttu, kuidas Eestile uus ja enneolematu ja tavatu riigivõim selle vastvalitud Keskerakonna liidri isikus hakkab kohe kõike uuenduslikku ellu viima, tulgu see keldrist või pööningult või isegi Reformierakonnast, nagu aru saan.

Mida see tähendab? Kas muutub Eesti teaduskorraldus, kas muutuvad Eesti uuenduslikkust ja ettevõtlust toetavad lahendused? Kas saame endile ettevõtjate eest seisvad välisdiplomaadid? Need emotsionaalsed laused nõuavad sisu. Mitte aasta või kahe vältel, vaid kohe: 1–2 nädala jooksul. Oleks ju nukker, kui taas on emotsioon ja pole plaani ega oskuste jälgegi.