Kobareelnõu üllatusmuna

Kui seni on Eestis füüsiliste isikute jaoks üldjuhul on olnud dividend kui nähtamatu tuluvoog, siis alates ülejärgmisest aastast hakatakse maksuvaba tulu arvestamisel kokku lugema ka neid eurosid, mida füüsilised isikud dividendina on teeninud.

Uue süsteemi järgi hakkab maksuvaba tulu määr langema alates sissetulekust, mis ületab 14 400 eurot aastas, ning – pange tähele – selle summa sisse ei arvata mitte ainult üksikisiku tulumaksuga maksustatud sissetulekud, vaid ka füüsilise isiku tasemel maksustamata tulu. Lisaks veel ka välisriigis teenitud tulu ning välisriigis saadud erisoodustused.

Üldiselt võib öelda, et selline lähenemine on ühiskonna seisukohalt õige. Riigi seisukohalt tuleks piiratud ressurssi – kogutud makse – kasutada nii efektiivselt kui võimalik, ainult nii saab maksumäärasid madalal hoida.

Maksuvaba tulu järsu tõusu eesmärk on ju jätta väikest sissetulekut teenivatele inimestele kätte rohkem raha. Üks variant on maksta isikustatud ja hoolikalt valitud toetusi – selline lähenemine aga nõuab suuremat maksude kokkukogumist (ja kõrgemaid maksumäärasid) ning seejärel nende summade kulukat laialijagamist. Teine variant on alandada kõigi tulumaksumäära – selle administreerimine oleks lihtne, kuid osa raha saaks mittesihipäraselt kasutatud. Kolmandaks võiks tõsta tulumaksuvaba sissetulekut kõigile – ka sellisel juhul ei kaasneks muutusega mingeid elluviimiskulusid, kuid jällegi oleks osa meetme tarbijatest väljaspool sihtgruppi. Astmeline maksuvaba tulu (mitte maksusüsteem) on aga täpselt suunatud ja mõistlike administreerimiskuludega.

Kui aga astmelise süsteemi puhul arvestataks tulumaksuvaba summat ainult füüsilise isiku tulumaksuga maksustatava sissetuleku järgi, vähendaks see taas meetme täpsust. Selleks, et need, kes osa tulu töötasuna ning osa dividendina teenivad, ei satuks ekslikult “toetuse” saajate hulka, peabki arvestama ka kasumieraldisi.

Kõigile võrdse maksuvaba tulu tõusu pakkumine oleks Andrus Ansipi sõnu kasutades olnud lennukilt raha külvamine. Kui ühetaoliste lastetoetuste puhul oli Reformierakond külvamise suhtes kriitiline, siis tundub, et praegune valitsus võttis neid vähemalt tulumaksureformi tehes kuulda ja loobus külvamisest, läks isegi sammukese kaugemale ning võttis jõukamatelt kogu varem pakutud maksuvabastuse.

Kui maksustamise puhul on mõistlik koormata võimalikult paljusid subjekte võimalikult madalate määradega, siis toetuste puhul on see pigem vastupidi – võimalikult vähestele inimestele, täpselt nii palju kui vaja.

Kuidas aga õigustada süsteemi põhimõtteliste muudatuste elluviimist ilma ühiskondliku aruteluta, ei oska küll öelda. Selline praktika õigusloomes on väga alarmeeriv, seda ei saa toetada isegi olukorras, kus üllatused on sisult mõistlikud.