Napoleonid riiki tüürimas

Ma olen väikest kasvu, olen olnud väike juba koolist peale. Kui teised viskasid kõvasti kasvada suve jooksul, siis mina olin sügisel ikkagi kõige väiksem. Ja nii keskkooli lõpuni välja. Teame väga hästi, kuidas keerulistel puberteediaastatel noored inimesed põevad kõike seda, mis neid teistest eristab; siin on ka koolikiusamise juured. Oma kasvu tõttu ei jäänud minagi puutumata, kuid suutsin selle osa elust suhteliselt hästi läbida ilma suuremate füüsiliste haavadeta.

Evolutsioon ja liikide arenemine on meisse istutanud, et kõige tugevam jääb ellu ja leiab hulgaliselt paarilisi järglaste soetamiseks. Nii me ehime ennast ja näitame alati ilusama, paremana, targemana, tugevamana, kui tegelikult oleme. Minu õrnas eas alateadvus ütles mulle, et kuna ma olen väiksem, siis järelikult ka nõrgem ja minu šansid on seetõttu väiksemad. Küll aga ei öelnud ta mulle, et mitte kõige tugevam, vaid kõige kohanemisvõimelisem jääb ellu.

Edaspidi ei ole kasv enam tähtis olnud, sest vaimu arenedes suudab noor inimene juba realistlikult mõelda ja kompenseerida oma imperfektsuse enda olemuse ja haritusega. Tähtsad on teadmised, mitte väline, kehaline olek. Vaadakem või Stephen Hawkinsit.

Kuid siiski, armid jäävad. Füüsilised haavad paranevad, kuid vaimsed ei pruugi seda teha ka hilisemas eas. Selline alateadlik valu tunnetus mõjutab kõikide inimeste elu. Küllap psühholoogid leiaksid minu käitumisest väga palju seoseid, mis viivad tagasi lapsepõlve alaväärsuskompleksdeni oma kasvu või selle pärast, et olin pärit tavalisest, mitte just kõige rikkamast perekonnast. Toit oli küll laual, riided seljas ja magamiskoht ka olemas, aga väga palju muud me endale lubada ei saanud. Olen kogu elu pidanud iseendale tõestama, et kõigest hoolimata olen võimeline tegema ära asju ja seda teistest paremini. Mõnikord on see õnnestunud, teinekord aga mitte, selline see ettevõtja elu kord juba on. Seda võib nimetada kadeduseks positiivses mõttes, kus ma ei lähe teist inimest tapma, vaid proovin teha temast paremini või rohkem.

Kõik tuleme kuskilt ja oleme teinud valikud, nii on mõnest inimesest saanud alkohoolik, narkomaan, mõrvar, teisest kunstnik, ärimees, ettevõtja. Suurem osa inimestest asetub keskmiste kodanike hulka, neljandad aga transformeeruvad omaette kummalisemateks tegelasteks - poliitikuteks!

Laskumata siinjuures edaspidi Freudi-Jungi psühholoogiasse, mis räägib alaväärsusest, seksuaalkäitumisest, kongruentsusest ja muudest keeruliste nimedega näidustustest, löövad minevikuarmid välja kõige enam parempoolse ekstreempunktina just nendel viimastel – poliitikutel.

Olen varem kirjutanud ja loenguid pidanud nn patuaktsiate teemal. Kes veel ei tea, siis on olemas inimesi, kes ei investeeri sellistesse ettevõtetesse, mille toodang või teenus mõjub inimestele hävitavalt. Näiteks alkoholi- või relvatööstus. Muidugi ka meelelahutus, sh kasiinoettevõtted. Pean neid inimesi kahepalgelisteks. Juues ise veini, turgutab ta sedasama ettevõtet, millesse keeldub investeerimast põhjendusega, et veini joomine sünnitab alkoholismi, mis omakorda sünnitab inimlikke tragöödiaid.

Ma jällegi räägin vastupidi, et olles kasiinofirma omanik, ja see tegevus on legaalne, on minu kohus pakkuda kodanikele meelelahutust. Kui keegi neist aga sõltuvusse satub, siis ma tõesti ei saa sinna miskit parata. Sama on alkoholi või kiirlaenudega. Jutu mõte on see, et ma ei saa parata, kas inimesel on soodumus saada alkohoolikuks, kasiinosõltlaseks või hoopiski mõrvariks, sest suur-suur enamus inimesi oskab käituda ja ennast kontrollida. Nendele sellised teenused mõeldud ongi.

Väike marssalikepikene kohvris ja Freudilik kompleks minevikust aga ei lase suuremal osal poliitikutel ennast niimoodi positsioneerida – inimesena, kes võimule saades seisab maksimaalse isiku- ja majandusvabaduse eest. Selle asemel, et – triviaalselt väljendades - teha tööd ja juhtida riiki elanike heaolu ja majanduskasvu ning vabaduste eest, hakkab enamus poliitikutest oma vaimseid haavu välja elama keelamiste ja käskude kujul, silme ees vaid üks valuuta – kuidas mingile inimgrupile meeldides neilt tugevat valuutat (hääli) saada. Kui eesmärgiks on pigem eneseupitamine ja heaolu, siis suurelt mõtlemisele palju ruumi ei jää. Heaks näiteks on ise pahede küüsis vaevlev ministrihärra Ossinovski, kes aktiivse suitsetajana on võtnud nõuks hakata määrama, mis on rahvale kasulik, kui palju nad võivad napsu võtta ja et e-sigaret on ikka äärmiselt kahjulik. Muidugi hoolivad sellised poliitikud ka eestlaste rasvumisest, sest magusamaks on juba valmimisel.

Kui tegemist ei ole küünilise kahepalgelisusega, siis mis see on? Kuidas võib minister otsustada minu eest, kas ma suitsetan, võtan napsu, söön magusaid kooke ja joon limonaadi rohkem, kui ma tohiksin? See on legaalne tegevus ja ma ei ole mõtlemisvõimetu olevus, kelle eest keegi kuskil peab otsustama, mis on mulle hea! Vähe sellest, et aktsiisipoliitikaga hävitatakse piiriäärsete maakondade ettevõtlust, selle kõige õigustuseks on seesama - rahva tervise nimel! Põrgu need graafikud, mis näitavad alko ja suitsetamise vähenemist elanike hulgas! Hullusehoos minnakse lausa Euroopa piirikaubanduse seadusi muutma.

Lugupeetud minister, palun lubage mul otsustada, mis on mulle kahjulik. Enesetapmine on minu õigus. Selle eest kriminaalkaristust ei ole ja vangi ei panda. Seniks, kuni osa kodanikest sõltuvushäiretega maadleb, siis muretsege nende eest, mitte minu pärast. Olen väga teadlik, kuhu viib välja süsivesinike, alkoholi ja nikotiini (rääkimata mittelegaalsetest tegevustest) liigtarvitamine.

Mina ja enamus harituid inimesi saab ju aru, mille peale mäng käib. Vananevas ühiskonnas tõuseb maksukoormus nii või naa, ja öelgegi välja, et riigil on raha vaja ning kust see ikka tuleb kui maksude tõstmisest. Kõikide pahede maksustamine on igale riigile oluline sissetulek ja ta ei kavatse sellest kuidagi loobuda. Ei ole tarvis peita seda rahva tervise kaitsmise taha. Kas te kujutaksite ette, kui enamus rahvast loobukski pahede tarvitamisest? Siis vist peaks taastama gladiaatorite turniirid, et rahvas tsirkust saaks.

Aga väike kindralisau kotikeses ja loodusseadused teevad oma tööd tõhusalt. Helikopteriga lennates oma jalge alla ei näe. Selleks, et maanduda, peab madalamale laskuma. Aga kõrgel on lahe. Teine maailm. Täielik adrenaliin! Mida kauem seal viibid, seda rohkem usudki, et loodus- ja majandusseadused kohanduvad sinu enda järgi.