Teeme Trumpiga tehingu
Ajakirjanik Anvar Samost soovitab USA presidendi Donald Trumpiga rääkida tema enda keeles ja panustada USAs töökohtade loomisse.
Valitsus arutas eelmisel nädalal kabinetinõupidamisel välisministri eestvedamisel, kuidas tagada alanud aastal häid suhteid USAga ehk Donald Trumpi administratsiooniga. Vastavalt valitsusele esitatud dokumendile on Eestil Ameerika Ühendriikide suhtes rida konkreetseid julgeolekupoliitilisi ootusi:
“Eesti ja Ameerika Ühendriikide (USA) head suhted tugevdavad Eesti julgeolekut ja üleatlandilist koostööd. USA kaasatus Euroopa julgeoleku kindlustamisse on Eesti ja kogu Euroopa julgeoleku keskne tegur. Eesti jaoks väljendub tugev üleatlandiline side heades ning kindlates kahepoolsetes suhetes USAga, USA kohalolekus, sealjuures sõjalises kohalolekus Euroopas ja Eestis, ning NATO raames tehtavas koostöös.” Siin ei ole midagi üllatavat.
Täpsemalt sõnastas välisminister viis laiemat eesmärki: “Eestil on usaldusväärne ja positiivne kuvand USAs, meie seisukohti jagav USA administratsioon, USA Kongress on teadlik Eesti välis- ja julgeolekupoliitika ülesannetest, USA mõttekojad mõjutavad otsustusprotsesse Eesti huvide kohaselt, meie kahepoolsed majandussuhted on kaalukad.” Tegevusplaan loetletu saavutamiseks pole avalikkuseni jõudnud.
Valitsuse, välisministri ja presidendi seniste väljaütlemiste ja sammude põhjal võib öelda, et algus on olnud Eesti jaoks ainumõeldav – neist keegi ei ole läinud erinevalt mõnest teisest Euroopa riigist signaliseerima kujuteldavat moraalset või muud üleolekut. Edasine on siiski keerulisem.
Kõigepealt tuleb Trumpi raamatuid lugeda
Kindlasti ei ole olemas universaalset võtit Trumpi-aegse USAga lähedaste ja usalduslike suhete loomiseks, kuid kindlasti on abi uue presidendi mõistmisest, lähtudes tema taustast, põhimõtetest ja meeskonnast. Näiteks Jaapan, kellele USA on sarnaselt Eestiga ülioluline naabritest tulenevate julgeolekualaste väljakutsete aspektist, on selgelt defineerinud uue presidendi prioriteedina USAsse investeeringute ning töökohtade toomise. Vastavalt olid üles ehitatud esimesed kontaktid, mis on osutunud edukaks.
Jaapani peaminister Shinzo Abe sõitis Washingtoni Trumpiga kohtuma, kaasas mahukas investeerimispakett ja esinduslik delegatsioon Jaapani ettevõtjaid. Kohtumisel esitatud „Jaapani-USA kasvu- ja tööhõivealgatus“ peaks aitama luua Ühendriikides 700 000 töökohta erinevates valdkondades, nagu ülikiirraudteede ehitamine. Neile, kes on lugenud Trumpi raamatuid „The Art of the Deal“ ja „Crippled America“ ei peaks olema üllatav, et Trump hindab sellist lähenemist kõrgelt ning see väljendus Abele korraldatud vastuvõtus.
Küsimus on, kas Eesti välispoliitika kujundajad on juba lisaks New York Timesis ja Washington Postis Trumpi suhtes esitatavale ülikriitilisele lähenemisele need paar raamatut ette võtnud. Eesti ei ole mõistagi Jaapan ja sadu miljardeid investeeringuid pole meil kuidagi võimalik pakkuda, kuid kui pisut mõelda, siis midagi üllataval kombel leiab.
Meilt investeeringud, teilt poliitiline tugi
Eesti riigile kuuluval ettevõttel Eesti Energia oli veel mõni aasta tagasi kavatsus ja selge plaan USA Utah’ osariigis põlevkiviõli tootma hakata. Esialgsed investeeringud said tehtud, maad ostetud, uuringud, keskkonnalubade taotlemine ja lobitegevus olid juba alanud. Esimese ehitusetapini oli kavas jõuda muide 2017. aastal. Siis tuli Taavi Rõivase valitsus, vahetus Eesti Energia juhtkond ning uue juhtkonna poliitiliselt tasandilt saadud tegevusjoonis on olnud alalhoidlik, igasuguseid riske vältiv. Utah’ projekt on alla hinnatud, sisuliselt peatatud. Võimalik, et see on ka müügis.
Kui nüüd vaadata, mida kirjutab Trump oma programmilises raamatus „Crippled America“ energiapoliitika kohta ning tema reaalseid samme presidendina naftajuhtmete ning kivisöe alal, siis oleks Eestil õige aeg Utah’s põlevkiviõli tootmine taas Eesti Energia prioriteetide hulka tuua. Eesti saaks näidata, et panustab USAs töökohtade loomisesse ning USA energiasõltumatuse tagamisse, tehes sadadesse miljonitesse ulatuvaid investeeringuid, mis uue administratsiooni eelistusi arvestades tõenäoliselt ka tasuvaks kujunevad.
Eestil on juba ette näidata Trumpi art of the deal’i vaatenurgast oluline panus, hästi tuntud 2 protsenti sisemajanduse koguproduktist kaitsekulutustele. Põhimõtteliselt oleme juba ette teinud seda, mida Trump NATO liikmesriikidelt tehingu osapooltena ootab. Oleme näidanud, et Eesti on sõnapidaja. Eestlase kõrvale kõlab see harjumatult või isegi vastumeelselt, aga Trumpi universumis on „hea tehing“ ilma igasuguste kõrvalvarjunditeta positiivne asi.
Kui nüüd minna Trumpi administratsiooni juurde uue tehinguga – Eesti poolt tehnoloogia, investeeringud ja töökohad ning õlitoodang, USA poolt lubade ja kooskõlastuste kiire ja toetav menetlemine ning poliitiline toetus, siis oleks järgmiseks neljaks aastaks olemas teema, mida Eesti president saaks USA presidendiga arutada nii, et me oleksime võrdsed ja võrdselt olulised.