Nutan, aga valin sotsid

Üllataval kombel on sotsiaaldemokraadid viimastel aastatel ainsa erakonnana julgenud olulistel hetkedel seista ühiskondlike põhiväärtuste eest, seda oma populaarsuse hinnaga.

On nimelt kolm aspekti, mis eristavad meid Põhja-Koreast, Süüriast või Tšetšeeniast ning muudavad meie elatustaseme vaatamata oluliselt viletsamale geograafilisele asukohale ning maavarade nappusele oluliselt paremaks kui näiteks Venezuelas. Need on inimõigused, demokraatia ja liberaalne turumajandus.

Maailma ajalugu on tõestanud, et paljuski käivad need kolm käsikäes. Võta ära üks, pole ka teist, ning vastupidi. Mõne, tõsi küll olulise erandiga, on see lihtne tõde eristanud võitjad kaotajatest.

Nende kolme märksõna suhteline elujõulisus on peamine põhjus, miks idanaabri tohutule ressursirikkusele vaatamata jääb tavaline venelane elatustasemelt Eesti ametivennale tuntavalt alla ja vaimne eliit kipub riigist pagema. Paki riik kokku, anna kas või näpuotsaga liberaalset turumajandust, demokraatiat ja inimõigusi – ning imed juhtuvad. Just see on suuresti põhjus, miks keskmine eestlane pole mis tahes objektiivsete mõõdupuude järgi eales elanud paremini kui praegu.

Parim riigivalitsemine on selline, mis hoiab oma kombitsad majandusest nii kaugel kui võimalik. Praegu näeme vastupidist: riik rähkleb, nii et seda nägu: maksudega jahmerdamine, eelmisest sajandist sisserändekvoot – kui mõni toorainetega hästi varustatud suurriik võiks sellise jandi veel häda pärast välja kannatada, siis väikese ekspordile orienteeritud riigi puhul paistab see nagu enesetapukatse.

Valitsuse maksumängud on võtnud farsi mõõtmed ning sotsidel on selles oluline roll. Nende konkreetsed ideed, alates riiklikest üürimajadest kuni magusamaksu ja alkoholiaktsiisi tõstmiseni ei kannata üleüldse mingit kriitikat ning selle pärast pole mulle nende valimine varem ausalt öeldes isegi mitte mõttesse tulnud.

Üllatusin aga tõsiselt, kui sotsid eeskätt Jevgeni Ossinovskiga osutusid esimeseks ja lõppkokkuvõttes ka ainsaks parteiks, kes julges mullu sirge seljaga avalikult välja astuda ksenofoobia vastu ning juhtida tähelepanu „konservatiivsele“ hullusele.

Sotsid on osutunud ainsaks parteiks, kes tunnetab kulutulena levinud ksenofoobiliste ja inimvaenulike meeleolude mõju siin elavatele tuhandetele välismaalastele, aga ka teistele vähemustele ning said aru, mis Eesti jaoks päriselt kaalul on. Toona lootnuksin küll mõistuse häält kuulda pigem varem liberaalsete poliitikatega silma paistnud Reformierakonnalt. Erakonnalt, keda olin erinevalt sotsidest varem valinud.

Usun, et Ossinovskil oli õigus, kui ta ütles, et erakondade laveerimise põhjus oli poliittehnoloogiline kartus pahandada valijaid. Tõeks sai see, millele Martin Luther King juunior viitas teisel pool ookeani juba ammu enne seda, kui nii mõnigi meie praegustest ministritest ilmavalgust nägi: lõpuks ei mäleta me mitte oma vaenlaste sõnu, vaid oma sõprade vaikimist.

Kui sotsid kipuvad juba loomuomaselt majandust sandistama, siis IRL ja EKRE astuvad siit veel suure sammu edasi ja ronivad inimeste magamistuppa. Selles mõttes ei erine IRLi või EKRE (aga ka nii mõnegi teise partei) juhtivpoliitikud suvalistest pättidest. Nad üritavad võtta midagi, mis neile ei kuulu – inimõigusi.

Ja see on palju põhimõttelisem küsimus kui mõneprotsendine maksutõus. Mõni euro või eurosent viinapudeli või minu pärast kas või koolapudeli eest rohkem maksta ei tundugi selle kõrval enam nii ületamatu. Vähemalt saavad pensionärid, puudega inimesed, naised, geid, välismaalased või mis tahes teised enim ebavõrdsust tajuvad ühiskonnagrupid rahus majanduselus osaleda ja ei pea oma potentsiaali realiseerimiseks välismaale pagema.

Parem ettevõtjavaenulik kui inimvaenulik. Lõppkokkuvõttes viib aga teine varem või hiljem paratamatult esimeseni. Kurioossel kombel võivad sotsid vaatamata oma maksuvallatustele pikaajalises perspektiivis riigi majandusele oluliselt positiivsemalt mõjuda kui nende konservatiivsemad kolleegid, sest vähemalt ei kipu nad ühiskonna tugisammaste kallale. Nutikat investorit ja ettevõtjat nad oma vempudega vaevalt pikaajaliselt rivist välja lüüa suudavad.

Üks on kindel: ajalooõpikutes ei kirjutata tulevikus mitte sellest, kui palju 2017. aastal Eestis alkoholi pealt aktsiisi maksti, vaid ikka sellest, kuidas 1991. aastal iseseisvus taastati, ja sellest, et 2004. aastal sai Eestist Euroopa Liidu ning NATO liige. Ja sellest, millal hakkasid samast soost paaridele kehtima samad õigused nagu kõigile teistele. Ei tahaks, et minu lapselapsed peavad silmad peast häbenema, et vanaisa kaasaegsed sammusid mentaalses mõttes sama jalga paariamaadega, mitte arenenud riikide eliidiga, ning polnud vaimult mitte üksnes väikesed, vaid ka väiklased.

Mitte teab kui kauges tulevikus saab kooseluseaduse ümber käivast vaimse küündimatuse ja tagurluse, aga ka lõputu ajaraiskamise näide. Nagu tänapäeval küsivad kooliõpilased ajalootunnis hämmastunult, kuidas sai kogu Saksamaa alles 80 aastat tagasi peast segi minna või kui väärastunud pidi olema mõistus, mis uskus kommunismi juurutamisse.

Parem võtke mu raha kui kõige kaitsetumate inimõigused. Seda enam, et inimõiguste kallale kippujad võtavad raha niikuinii.