Ei kuule, sest karjuvad
Seetõttu pole ka imekspandav, et Madisoni avaldus enam kedagi kõrvu kikitama ei pannud: ka ajakirjanikud on sääraste tsitaatide fooniga niivõrd ära harjunud, et isegi kui säärane väljaütlemine üle veebimeedia uudiskünnise lastakse, siis pigem teadmisega, et hulk kommentaatoreid kiidab ütlejale takka. Ent kui varem oli selliste sõnavõttude võimendamisega võimalik välja peksta sadu kommentaare, siis nüüd läheb juba kehvemini: reformierakondlasest riigikogulase Madis Millingu „Loomulikult ei ole kõik moslemid terroristid, aga kahjuks viimasel ajal on kõik terroristid olnud moslemid“ tootis Postimehe veebis kõigest 47 kommentaari.
Jaak Madison on EKRE aseesimees ja riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees. Euroopa Liidu asjade komisjonil on Euroopa Liiduga seotud küsimuses otsustav ja koordineeriv roll, komisjon annab mandaadi Eesti seisukohtadele ELi ministrite nõukogu kohtumisteks. Missugune on Madisoni sisend Eesti EL-i asjade kujundamisse, pole ilmselt raske kujutleda. Twitteris, kus Madison oma avalduse tegi, esineb ta nimelt EKRE asejuhi ja ELi-komisjoni asejuhina – mitte et poliitiku puhul oleks üldse võimalik poliitilisi ja eraisikuna väljaöeldut lahutada.
Võib-olla pole kõigil meeles, et Eesti taasiseseisvumise aastal sündinud Madison sisenes poliitikasse skandaaliga, mis puhkes, kui ilmnes, et 2012. aastal on ta oma blogipostituses avaldanud sümpaatiat Hitleri suhtes, kes olevat Saksamaa sügavalt p...sest välja tõmmanud. Tookord mõistis tema koduerakond hukka pigem meediakäsituse „hüsteerilisuse“ kui Madisoni seisukoha enda. Erakonna esimees Mart Helme teatas, et Madison olevat rääkinud majandusest, mitte õigustanud koonduslaagreid. Tol korral leidis ajakirjandus sotsiaalmeediast veel ühe Madisoni postituse, mis nõudis rahvuslikku puhastust, et ülekaalu saavutaksid venelaste hulgas just need eestimeelsed.
Enne sõna, siis tegu
Tänaseks on EKRE riigikogus esindatud erakonnana suutnud avalikku ruumi kujundada määral, mida on raske üle hinnata. On öeldud asju, mille ütlemine varasema kahekümne iseseisvusaasta jooksul olnuks mõeldatamatu, ja nüüdse seisuga ei üllata see enam kedagi. Kuivõrd inimesi suudab üldse veel miski šokeerida maailmas, kus Ameerika Ühendriikide president on Donald Trump, Suurbritannia on lahkumas Euroopa Liidust, sõjal Süürias ei paista lahendust, Põhja-Koreast lähtuv sünge oht on hoomamatult suur ja meie siin elame peatselt algava Zapadi hinguses, on omaette küsimus, millel ei ole head vastust.
Kui sotsiaaldemokraatide liidri Jevgeni Ossinovski esimest vastuhakku EKRE raadamispoliitikale võeti kui julget sammu – oravad olid nimelt valitsuserakonnana, kõrvad ludus, lihtsalt vaikinud –, siis praegu osaleb ka meedia Eesti poliitika uue kuuma paari, EKRE ja sotside vastasseisu tagantkütmises. Raske öelda, kui palju on sotside kohalike valimiste eelses vastandumises EKREle veel ehedat vastuseisu inimvaenulikele ideedele ja kui palju pelka poliittehnoloogiat: vastasseisud müüvad alati ja toovad reeglina kasu mõlemale poolele.
Laiemalt on aga küsimus selles, kust algab vaimne tuimus ja millega see lõpeb, missugused on tagajärjed. Tõenäoliselt algab see ükskõiksusest sõnade vastu, ükskõiksus sõnade vastu aga kasvab aga peagi ükskõiksuseks tegude suhtes – sest kus sõnu enam tähele ei panda, lõpeb ka mõte ja mõtlemine, mis käib enne tegu. Mida rasvasemaks ja teravanurgalisemaks muutuvad sõnad, seda suuremaks kasvab mõttelagedus. Vaikselt ja märkamatult on meistki saanud tuimuse õpilased, kes ei näe, kuidas kasvab kõrb, kuidas lageneb ja laguneb vaimne ruum, millelt määratleda inimene olemist. Kes loobub märkamisest, ei ole enam meelemärkusel – siis saavad võimalikuks teod, mida aastakümneid hiljem, ehk taas meelemärkusele tulles, on inimesina võimatu mõista.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!