Tuimuse õpilased

Ükski ei karjatanud, ainumaski häirekell ei teinud häält, tuhmimgi tuluke ei löönud põlema; üksnes Madison ise teatas Twitteris, et kui see migrant on loomalik vägistaja, siis on mustus veel väga leebelt öeldud, ja kahetses, et valis ehk liiga pehmed väljendid.

Aasta oli 2013, kui Madisoni erakonnakaaslane Martin Helme sõnastas oma immigratsioonipoliitilise soovituse: „Kui on must, siis näita ust.“ Tolle kurikuulsaks saanud tsitaadi pillas Helme Tallinna TV saates, kus ta ütles ka: „Siis tehakse neile Virumaale keskus, nad hakkavad seal kohalikes külades käima varastamas, rüüstamas, vägistamas – sest täpselt seda nad teevad, muud nad ei teegi – ja siis räägitakse meile, millised rassistid kohapeal on ja nendega läbi ei saa. Milleks meile sellist jama? /---/ Ma tahan, et Eesti oleks valge riik.“ Tookord puhkes elav poleemika, sest midagi säärast ei olnud Eesti poliitilisse kultuuri varem kuulunud. Šokk oli ehe ja valus.

Ent vahepeal on paljugi muutunud. Kunagine Reformierakonna välisminister ja europarlamendi saadik, hiljem Rahva Ühtsuse Erakonna moodustanud Kristiina Ojuland on väljendanud muret selle pärast, et valge rass on ohus, eestlaste ajud aga olevat nii pestud, et aetakse mingit poliitkorrektset ila. Tänaseks oma vaimsesse koju, EKRE rüppe jõudnud telemees Hannes Võrno on mustanahalisi põgenikke nimetanud murjaniteks ja metsalisteks, seda avaldust tehes oli ta kaitseväe ohvitser. Kunagine teleajakirjanik, nüüd samuti EKREga liitunud Urmas Reitelmann on rääkinud Euroopasse valguvast saastast, tavalisest inimrämpsust, mugavusprussakatest, keda tuleb tõrjuda kõigi vahenditega. Neid sõnu öeldes oli Reitelmann kaitseliidu avalike suhete osakonna töötaja. Ettetoodu on vaid mõned meeldejäävamad näited – sarnaseid tsitaate on eesti meediast läbi käinud hulgi.