Uued maksud ei kõlba kuhugi

Kolmapäevane Äripäev kirjutas juhtkirjas, et järgmisel aastal ootab Eestit korralik maksuõudus. Arvan, et ajaleht sugugi ei liialda. Suurimat segadust tekitavad üksikisiku tulumaksumuudatused, nende ümber on kõige rohkem valeinfot. Valitsuserakondade esindajad räägivad sellest, kuidas väikese kuupalga saajad kõik uuest süsteemist kõvasti võitma hakkavad. See jutt on aga suurejooneline vale. Maksuvaba miinimum ei hakka sõltuma mitte kuupalgast, vaid aastatulust, mille üks osa võib olla ka palgatulu.

Alates 1. jaanuaril rakendub üldine maksuvaba tulu 6000 eurot aastas nendele, kelle aastatulu on kuni 14 400 eurot. Kui tulu on sellest enam, hakkab maksuvaba tulu astmeliselt vähenema. Kui aastatulu on üle 25 200 euro, siis sellistelt inimstelt võetakse ära kogu maksuvaba tulu. Räägitakse sellest, et võetakse ära praegune maksuvaba 180 eurot aastas. See summa oleks aga kindlasti kasvanud 200 või isegi 300 euroni, kuivõrd riigieelarve võimalused majanduskasvu hoogustudes oleks lubanud varasemast kiiremat maksuvaba tulu kasvu. Nüüd aga võetakse veidi kõrgema kvalifikatsiooniga ja keerulisemaid seadmeid juhtivatelt ja keskmisest veidi suurema sissetulekuga oskustöölistelt maksuvaba miinimum lihtsalt ära.

Tulumaksu kinnipidaja ehk tööandja saab maksuvaba tulu rakendada kuupõhiselt. Kui inimene töötab ühe tööandja juures, arvutatakse maksuvaba tulu summa reeglina vastavalt töötaja brutotöötasu suurusele. Näiteks kui inimese palk on 1200 eurot kuus, saaks rakendada ka maksuvaba tulu 500 eurot kuus. Aga maksuvaba tulu leidmisel ei saa arvestada mitte kuupalga, vaid aastatuluga.

Oletame, et sellel inimesel juhtub olema ka aktsiaid. Maksuamet soovitab, et inimene mõtleks 2018. jaanuaris enne palgaosakonda maksuvaba miinimumi arvestamise avaldust viies, kui suured on tema igakuised tulud ja aastatulu kokku. Selle otsuse peab inimene ise tegema ja peale otsusele jõudmist teavitama tulumaksu kinnipidajat, olgu see tööandja või sotsiaalkindlustusamet. Maksuamet soovitab jaanuaris teha avalduse kogu aastaks.

Aga kuidas peab inimene teadma, kui suureks kujuneb tema aastatulu? Teatud juhtudel osutub see võimatuks, näiteks dividendi puhul.

Oletame, et sellel inimesel on 10 000 börsiettevõtte Olympic aktsiat (mul endal on selline kogus). Seda, kui palju aastal 2018 Olympic dividendi maksab, et tea mitte ükski investor.

Sellel aastal näiteks maksis Olympic 0,10 eurot dividendi aktsia kohta, investorid ootasid aga 0,15 eurot, nagu aasta varem oli olnud. Kokku seega tänavu 1000 eurot oodatud 1500 euro asemel. 500 eurot tulu võib aga oluliselt mõjutada maksuvaba tulu suurust ja seega ka lõplikku tulumaksukohustust. Inimese maksukohustusele kahjulik olukord tekib juhul, kui dividend tuleb suurem, kui oodatud. Aga dividend oleks võinud olla ka kümme korda suurem või üldse null eurot.

Kogu maksusüsteemi ideoloogia ongi üles ehitatud sellele, et suuremate tulude teenimist karistatakse kõrgema maksuga. Aga see selleks. Antud juhul on probleem selles, et tegelikku maksuvaba tulu, mida arvestada palgast igakuisel kinnipidamisel, polegi võimalik määrata.

Börsiettevõtted teevad dividendiotsused enamasti teatavaks aasta teises kvartalis, veidi enne korralist üldkoosolekut. Olympicu üldkoosolek oli tänavu 20. aprillil, Tallinkil 22. mail. Kuidas peab inimene arvestama oma maksuvaba tulu aasta esimeses pooles, kui tal on aktsiaid?

See on ainult üks näide uue maksusüsteemi vastuoludest ja absurdsusest. On selge, et uue astmelise maksuvaba miinimumiga tulumaksusüsteem toob kaasa ebaõigluse, selgusetuse ja enneolematu keerukuse ning lisabürokraatia.