Rail Baltic ühendab, mitte ei lahuta

Muidugi ei ole taskukohane ega mõistlik ehitada lennujaamu igasse Eestimaa otsa, kuid selge visiooniga ettevõtjaid võiks siiski kuulata. Näiteks Pärnus on tegemist konkreetse vajadusega – on olemas spaad ja puhkamisvõimalused, nüüd on vaja ka üha enam turiste siia kohale tuua, et investeeringud ennast ära tasuks. Pärnus on võimalik kolme-neljakuulise sesoonsusega teenida tulu, mida Tallinnas kunagi ei teeni. Õnneks on majandus- ja kommunikatsiooniminister Kadri Simson seda vajadust ka mõistnud ning lennujaama renoveerimistööd on silmapiirile tekkinud.

Muidugi on naeruväärne, et leidub poliitikuid, kes justkui elades elevandiluust tornis ütlevad avalikult, et ettevõtjad ärgu nurisegu, vaid huvi korral maksku ise infastruktuurirajatised kinni. Üks selline tuntud poliitik on meil ka siin Pärnu kandis olemas, kes paar aastat tagasi riigikokku suundudes lubas maad ja ilmad kokku. Paraku oli temast Pärnu rahvale tolku nii palju, kui ta ennast ise üleriigilises meedias eksponeeris kui suurt investorit. Julgen kahelda, kas see asjaolu meie kanti rohkem investeeringuid toob.

Ettevõtluse ja seeläbi ka majanduse õitsemiseks ongi vaja luua eeldusi ning vahel ka neid toetada, et äri liikuma saada. Üksikute heade projektikirjutajate toetamise asemel annab infrastruktuur palju laiema abi – see on kala asemel õng. Piirkonnad, mis ei ole Tallinn, sh Pärnu, ei vaja isegi soodustusi, mida mõni erakond tahab peale suruda, vaid ikka eelkõige võrdväärseid tingimusi ja investeeringuid.

Kusjuures riiklikeks investeeringuteks on ju võimalused odava raha ja madala võlataseme näol täiesti olemas ja kättesaadavad. Uskumatu, et on nii palju poliitikuid ja niisama arvajaid, kes seisavad selle võimaluse kasutamise vastu. Millal siis tegutsema peaks – kui Eesti on täiesti inimestest tühjaks jooksnud ja töökäte puuduse tõttu ka välisinvestoritest ilma? Haldusreformiga räägitakse tugevamatest omavalitsustest, aga mis kasu neist on, kui inimesed leiavad, et elada ja töötada väärib ainult pealinna ümbruses. Inimesed on vaja omavalitsustesse tagasi suunata – seda ei saa aga teha, kui riigi tasandil räägitakse kogu aeg ainult Tallinna ja Tartu niigi tugeva positsiooni tugevdamisest.

Usku piirkondlikku potentsiaali näitaks ka Rail Balticu kaubaterminali ehitamine. Jällegi – kui ei anta isegi võimalust siinsetele ettevõtjatele infrastruktuuri täielikult kasutada, siis ei olegi mõtet rääkida, et Eestis võiks olla veel elu ja ettevõtlust väljaspool pealinna ja selle lähiümbrust.

Ma usun, et Pärnu ei ole kümne aasta pärast enam seesama linn, mis ta on praegu. Tänu investeeringutele muutub see palju suuremaks ja elavamaks. Nutikatel ettevõtjatel tuleb aga tegutsema hakata juba praegu, mitte siis, kui muutused on toimunud ja turg täis. Üheskoos tuleb ka häält teha, et investeeringud realiseeruksid ja poliitikud ei unustaks, et kogu Eestimaa on ettevõtlikke inimesi täis.

Metsad, rabad ja rohelus on väärtus, mida tuleb hoida, kuid kui ettevõtjatel pole tegevust toetavat kaasaegset infrat ja töötajaid, siis on sellest vähe kasu. Inimestele meeldib nokkida Rail Balticu tasuvusanalüüsi kallal ja öelda, et analüütikud ei tea, millest nad räägivad. Aga analüütikud on välja toonud potentsiaali, mida nüüd erksad noored, keskealised ja vanad ettevõtlikud inimesed peaksid ja kindlasti hakkavadki realiseerima. Antagu ainult võimalus.