Viljar Veebel • 20. oktoober 2017 • 5 min
Jaga lugu:

Vastandumistaktika vedas alt

Viljar Veebel
Viljar Veebel  Foto: Erakogu

Valimistulemus võiks korrale kutsuda nii sotse kui ka EKREt, leiab politoloog Viljar Veebel.

Valimistulemused Tallinnas (ja ka Tartus) langesid üldjoontes kokku nii ootuste kui ka tänase jõudude vahekorraga riigikogus. Eeskätt puudutab see Keskerakonna ja Reformierakonna valijate lojaalsust ning jõuvahekorda poliitilisel maastikul. Üllatusi ei olnud, paistab et valija on rahul sellega, mida talle täna pakutakse.

Võrreldes nelja aasta taguste valimistega Keskerakond küll kaotas Tallinna volikogus kohti, kuid see kaotus oli kindlasti väiksem, kui kardeti. Eelkõige tuli paremus selle nelja-viie mandaadiga, mis Edgar Savisaare, Jüri Mõisa ja Urmas Sõõrumaa liidul saamata jäi.

Selline tulemus peaks Keskerakonnale kindlasti enesekindlust juurde andma, kuna suudeti ka ilma Savisaareta võita vasakpoolsete valijate poolehoid (mida sotsid lootsid suure tõenäosusega endale saada). Kaalukeeleks sai tõenäoliselt asjaolu, et valijale meeldis rohkem Keskerakonna tarnitav heaoluteenus, mitte Jevgeni Ossinovski pakutavad lõputud ideed, kuidas tuleks õigesti elada ja makse maksta.

Reformierakond saab – nagu ka eelmiste riigikogu valimiste puhul – pidada valimistulemuse põhjal end võitjaks, kuid see ei vii neid koalitsiooni ei Tallinnas ega ka valitsuse tasandil.

IRL sai jõudu juurde

Hoolimata oluliselt viletsamast kohtadesaagist kui neli aastat tagasi võib praegune valimistulemus anda kindlust püsimajäämiseks siiski ka IRLile. See võiks IRLile juurde anda jõudu jätkata praeguses valitsuses seniste ministrite arvuga. Parteile tagas oodatust parema tulemuse see, et isegi kui üldine toetus EKRE ideedele võibki olla suurem kui IRLile (millest rääkisid ka varasemad toetusuuringud), siis ideoloogiaga sama määravaks sai asjaolu, et IRLil oli ette näidata rohkelt valijaile tuttavaid nägusid. Selles valguses peaks IRL eeskätt pingutama selle nimel, et need valijale tuttavad näod tahaksid ka edaspidi IRLi liikmed olla. IRLil on praegu rohkelt sobilikke kandidaate, kuid nüüd tuleks neid hoida ning leida ka tasakaalukas ideoloogiline häälestatus.

EKRE-l, vastupidi, on olemas ideoloogia, kuid hädasti oleks vaja umbes 20 asjalikku lisakandidaati. EKRE puhul on selge, et kui õnnestuks juurde värvata kogenud ja tuntud tegijaid, siis õnnestuks muidu kõrge abstraktne toetus ka reaalseteks mandaatideks vormida.

Sotsid peavad leidma põhjuse, miks nad juba mitmendat valimist järjest oma tulemust ära ei tee. Sügava sisekaemuse järel tuleks siiski pigem varem kui hiljem jõuda järeldusele, kas abstraktne ideoloogiline võitlus korraga EKRE ja Reformierakonna seisukohtadega on ikka see, mida nende valija neilt ootab, või eelistaks viimane hoopis Keskerakonna stiilis diskreetselt tarnitud tasuta kodulähedasi teenuseid. Valimistulemus võiks distsiplineerida nii sotse kui ka EKREt.

Riigile stabiilsust pakkuv asjaolu on, et Tallinna (ja Tartu) koondtulemuste põhjal ei näe ükski riigikogu erakond praegu mõistlikku põhjust erakorralisteks valimisteks.

Vähemalt Tallinna (ja Tartu puhul) ütles valija, et talle meeldib senine linna valitsemine. Ning KE õnneks oli kohtade kaotus Tallinnas piisavalt väike, et Keskerakond saab ka edaspidi Tallinnas üksi valitseda. Ootuspärane. Tartus jätkatakse seega Reformierakonna vedamisel ja nii et nende positsioonid paranevad veelgi. Tallinnas tundub veidi põhjendamatu see tohutu kiire, millega on asutud kõigi osapooltega läbi rääkima oludes, kus hääled vähemalt esialgu koos (kui selle suhtes ikka on kindlus).

Pardid osutusid kasulikuks

Seekordsetel valimistel said selgelt kasu need, kes kasutasid süüdimatult peibutusparte. Eelkõige puudutab see Reformierakonda, kes ei peljanud partidena üles seadmast ei Euroopa Parlamendi saadikuid ega riigikogu asespiikrit. Suur osa Reformierakonna parima tulemuse tegijatest – Taavi Rõivas, Hanno Pevkur, Kaja Kallas, Urmas Paet – olid ju peibutuspardid, ilma seda häbenemata ja isegi otseselt kampaaniasse panustamata. Ja valija valis neid, kuigi teadis, et need inimesed volikogudega ei ühine. See annab aga pigem negatiivse sõnumi kõikidele parteidele edaspidisteks valimisteks.

Oluliseks osutus kandidaatide üldine tuntus, mitte aktiivne osalemine debattides. Selle heaks näiteks on kas või Urmas Sõõrumaa ja Jüri Mõisa tulemus, kes said väga vähe hääli, samas kui Yana Toom ja Kaja Kallas, kes end kampaania ja debatiga ei vaevanud, tegid tubli tulemuse.

Oma – ja mitte üldse väike roll – valimistulemuste tõlgendamisel on ka meedial. Ehkki Savisaart tituleeriti meedias totaalseks kaotajaks, sai vähest tähelepanu see, et hoolimata endaga võrreldes kesisest häältesaagist sai Savisaar ikkagi rohkem hääli kui osa parteide esinumbrid ja Tallinna linnapeakandidaadid (näiteks Hanno Pevkur, Jevgeni Ossinovski, Mart ja Martin Helme, Rainer Vakra, Raivo Aeg jne.). Täielikult uppusid taas rohelised.

Valimisliidud toimisid väikesemates kohtades (valiti inimesi, kellega ka reaalselt kokku puututakse, mitte peibutusparte), samas kui Tallinnas ja Tartus eelistas valija professionaalsema kampaaniaga suuri parteisid.

Mitmetele parteidele sai probleemiks oma muidu suure ideoloogilise toetusbaasi realiseerimine, sest polnud usaldusväärseid nägusid, samas ei nähtud ka eritivaeva uute tegijate kaasamisel. Nii ollaksegi dilemma ees, kas kaotada lühikese pingi (EKRE) tõttu või olla pidevas võitluses selles osas, kuidas tagada kõigile parteis olijaile oodatud hüved (sotsid).

Kuivõrd „oodatud tulemust“ ei teinud ära sotsid ja EKRE, siis võib see anda tunnistust sellest, et ühiskonna tugeva polariseerumise tingimustes ei teegi oma tulemust ära need, kes valivad kampaanias agressiivsema (ehk ka äärmuslikumate seisukohtadega) taktika. Öeldes midagi keskmisest krõbedamat, rakendubki kohe vastaspool, minnakse kähmlusesse – ning see kallutab tasakaalukama valija eemale.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt