Valge, puhtuse ja süütuse värv sobib valimisliitudele hästi. Nad keerasid näo oma kogukonna poole ja selja parteikontorite poole. Väljaspool Tallinna võitsid valimisliidud selgelt ja see oli nende valimiste sümpaatseim külg, märkis kirjanik ja kolumnist Mihkel Mutt. Tegelikult võitsid valimisliidud järjest juba mitmendad kohalikud valimised, seda vaatamata enamasti olematule ressursile ja õpetatud meeste poolsele maha vaikimisele.  

Kohaliku elu juhtimine olgu kogukonnapõhine. Siis on omavalitsused seadusandlikule võimule ja ametiasutustele võrdsed partnerid, mitte almuse mangujad. On masendav, et nõukogulik suhtumine – kõva mees on see, kes Moskvast fondi ja limiiti (nüüd Toompealt riigi raha) ikka ruulib.

Keskerakond jätkab sellist poliitikat veel nahaalsemalt kui eelkäijad Reformierakonnast. Kui tuleva aasta riigieelarve projekti lugeda, siis täiesti juhuslikult saavad eraldi raha kolm kohalikku spordiobjekti: Kohtla-Järvel, Vinnis ja Põlvas. Neile eraldistele võib nimed juurde kirjutada – vastavalt Valeri Korb, Toomas Väinaste ja Tarmo Tamm. Janus Karilaiu raudtee viib varsti Turbasse. Aga kui tema erakonnakaaslased lõpuks kahe (kolme, nelja?) näoga poliitiku reetlikkusest tüdinevad, kas see raudteelõik jääbki tupikuks?

Kui aga kohapeale lubatud raha ei eraldata, võib tulla oi kui valus tagasilöök. Peaminister jättis Haapsalu lubatud vehklemishalli rahast ilma, kohalikud Reformierakonna rahastajad solvusid ja sündis valimisliit HaRi, mis tegi üle Eesti ühe võimsama tulemuse ja Urmas Suklesest nende valimiste superstaari.

Valimisliitudes kandideerijad pidid enamasti tegema võrreldes erakonnanimekirjadega enda tõestamiseks kaks korda rohkem tööd. Erandiks olid vaid liidud, mille asutasid seniste väiksemate valdade juhid, et ühinedes positsioon säilitada – talupojamõistus ütles neile, et kõik ei mahu magusamate marjade maale ja parem kas või asevallavanema koht, kui tühjad pihud.

Oli see Eesti inimeste alalhoidlikkus või seniste valitsejate osavus või ebavõrdne konkurents, aga edu saatis neil valimistel seniseid juhte. Vähesed erandid – Viimsi, Otepää, Kadrina ja mõned veel - pigem kinnitasid reeglit. Las jääda, nii kuis oli, las jääda, nii kuis on, ütles valija. 

Vaatamata valimisvalvurite innukale järelevalvele ostetakse valimisvõit paljudes kohtades üle Eesti ikka maksumaksjate endi rahaga. Võimul olijate käsutuses on kampaanias nii raha-, aja- kui ka inimressurss. Erakonnad on riigieelarvest üle toidetud (kokku 5,4 miljonit eurot aastas). Vähemalt pool sellest võiks kokku hoida.