500 miljonit ülearust töötajat
Eesti tööjõuturul on 500 miljonit inimest. Paarkümmend miljonit siia-sinna. Ehk siis kõik Euroopa Liidu kodanikud. Sellest hoolimata võib praegu jääda mulje, et kui kohe Ukrainast ehitajaid peale ei tule, siis saavad töötajad Eestis hommepäev otsa, kirjutab ajakirjanik Kristjan Pruul.
Ehitussektorist võib veel aru saada – kui ikka Eestiga sarnase või väiksema sissetulekuga liikmesriigist eelistavad töötajad minna siinsest parema elu peale, siis oleks kõige lihtsam palgata selliseid töötajaid, kel puudub õigus mõnda muusse Euroopa riiki edasi liikuda. Ja ühtlasi taasluua need töötingimused, mille eest viimane laine Eestist Soome läks. Konkurentsivõime saavutatud.
Arusaamatuks jääb aga see, miks Eesti riigiasutus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus on otsustanud sellesama lihtsa lobiree peale hüpata ja hakata immigratsioonireeglite lõdvendamise eest võitlema. Küll EAS ikka riiki investoreid ja tootmist tooks, kui piiriväravad valla pääseksid.
Siiani oleme küll kuulnud, kuidas EAS võib Eesti ettevõtjale leida äripartnereid ja sidemeid kõikjal maailmas, aga kui ettevõtjal on häda töötajate leidmisel, aidatagu siis teda mõnes ELi riigis nende leidmisel. Värvatagu, otsitagu, mingit bürokraatlikku kadalippu ei teki, sest Euroopa Liidus liigub tööjõud vabalt.
Aga veel parem oleks, kui otsitaks võimalusi ära kasutada tihedaid sidemeid põhjanaabritega Soomes või hoopis Suurbritannias. Veel on kümneid tuhandeid vilunud töötajaid üle kogu Euroopa Liidu, kes räägivad seda kõige keerulisemat, eesti keelt täitsa emakeelena. Veenge neid, et kodumaal on palkadega nüüd korras ja ka töötingimused paremad kui enne.
