Loome uuriva ajakirjanduse toetusfondi

Täpsemalt, ärimudelit on otsitud eeskätt nn uuriva või kvaliteetajakirjanduse jaoks, kus esimese koopia loomise hind on väga kõrge ja saadud toote müük enamasti ei tasu ennast ära. Risk, kas lugu saavutab piisavalt suure tähelepanu, et selle juurde tuleks reklaamiraha, on iga üksiku teema puhul suur. Samas on ühiskonna tervise huvides väga oluline leida uus, reklaamirahast sõltumatu rahastamismudel, mis võimaldaks jätkusuutlikult arendada ajakirjandust, mis kriitiliselt jälgiks otsustusprotsesse ja võimukasutust. Lisaks on demokraatlikel heaoluühiskondadel kasvav mure, et kodanikud teavad, mõistavad ja huvituvad ühiskonda mõjutavatest otsustest üha vähem.

Erinevad autorid on jõudnud enamasti ühele järeldusele: kvaliteetajakirjandust saab finantseerida nn segarahastuse kaudu: filantroopide annetused, fondidesse rahakogumine rahvalt, sisu müük tellijatele, investeerimisfondid, riskikapital, maksuraha jms. Olles lugenud aastaid erinevate uuriva ajakirjanduse ettevõtete finantseerimise mudelite kohta kirjutatud raporteid ja uurimusi, jõudsin järeldusele, et Eesti ajakirjandusturg on liiga väike, et filantroobid või tellijad seda saaksid rahastada. Ka võimalikke ja motiveeritud maksumaksjaid on liiga vähe. Riigieelarvest juba nagunii finantseeritakse avalik-õiguslikku ringhäälingut.

Erinevate rahastusvõimaluste jätkusuutlikkuse riske hinnates jõudsin mõtteni modifitseerida Eesti Arengufondi mudelit – teisisõnu, finantseerida uuriva ajakirjanduse projekte sihtotstarbelise investeerimiskapitali asutamise kaudu. Selline fond (eeskätt põhikapital) võiks olla avatud ka muule rahale, ajakirjanduslikku tegevust tuleks finantseerida eeskätt põhikapitali tootlusest tulenevate vahendite abil.

See idee ei ole kiire lahendus ja esmane küsimus on: kuidas asutada põhikapital? Õigluse huvides võiks mõelda, kas on mingi võimalus saada kätte väike osa rahast, mis voolab praegu Google'i ja teiste sotisaalmeedia teenuseid pakkuvate firmade kätte? Või on võimalik leida võimalusi teha selles osas koostööd telekommunikatsiooni sektoriga?

Sihtotsarbeline investeerimisfond tähendaks seda, et uuriva ajakirjanduse finantseerimine oleks projektipõhine, raha teatud teemade uurimiseks ja kajastamiseks saavad taotleda eeskätt väikesed ajakirjanike grupid (1-4 ajakirjanikku). Sõltuvalt fondi tootlikkusest oleks määratud ka finantseeritavate grantide arv. Toodetud materjali avaldamine võiks toimuda nii fondi elektroonilises „ajakirjas“ kui ka erinevates meediakanalites (vastava tähistusega).

Niisuguse rahastamise mudeli puhul tekib alternatiivne, meediaorganisatsioonidele paralleelne mudel, kus tähtis on, et ajakirjanik on sõltumatu eeskätt meediaorganisatsiooni juhtide ja omanike mõjust. Veelgi olulisem on, et selle süsteemi juurde peab kuuluma ajakirjanikele antav professionaalne edasiside süsteem. Teisisõnu: fondi grandid on ajakirjanikule justkui akrediteerimisviis.

Fondil põhinev rahastamine ei ole mõeldud ajakirjandusliku ettevõtluse arendamiseks (nn enterpreneurial journalism), mis on suurtes riikides üks uutest ajakirjandusmudelitest. Arvan, et Eestis pole sellise tegevuse jaoks piisavalt turgu, meediaorganisatsioonid täidavad igapäevase uudiste vajaduse.

Eesti ühiskonnal on aeg aru saada, et uuriv ajakirjanik, keda nii-öelda ühiskonna sanitarina vaja läheb, peab olema väga hea andmeanalüütik, samal ajal õppinud jutuvestja, ja ta peab oskama väärtustada ja kaitsta oma autonoomiat. Praegune klikke lugev motiveerimissüsteem ei toeta sellise ekspertkogukonna arengut. Neid ajakirjanikke, keda motiveeritakse tegema otsustusprotsesside süvaanalüüsi, on väga vähe.

Sihtotsarbelisel investeerimiskapitalil põhinev mudel – nii nagu Eesti Arengufondi, nii peab ka Uuriva Ajakirjanduse Toetusfondi reguleerima vastav seadus – saab tagada nelja olulise printsiibi rakendumise. Esiteks, läbipaistvus: erinevate projektitaotluste osas tehtud otsused, otsustajate argumentatsioon ja raha kasutus peavad olema täiesti avalikud, kuivõrd läbipaistvus ja autonoomia on täna kommunikatsioonis kõige haruldasem ja kallim kapital.

Teiseks, niisugune rahastus aitab arendada sellist ajakirjanike kogukoda, kelle konkurentsivõimet hinnatakse otse, ilma organisatsiooni juhtide vahefiltrita. Kolmandaks, finantseerimist saab kasvatada järk-järgult. Neljandaks, konkreetsete teemade, erinevate allikate baasil tehtud andmeanalüüsi ja isikute otsefinantseerimine võimaldab praktiliselt arendada (tagasiside ja edasiside läbi) juurdleva ajakirjanduse meetodeid ja kompetentsi, millel oleks ehk lootust ka hakata inimestele selgitama mõjukates valdkondades (meditsiin, haridus, keskkond, õigus) tehtavate otsuse mõjusid. 

Ma tean, et idee rakendamisel on just detailid need, mis nõuavad professionaalset meisterlikkust, ja nendest detailidest sõltub see, kas ideed on võimalik teostada. Mul ei ole rahandusalast kompetentsi, et luua eeltoodud idee rakenduskava (eeskätt jään hätta põhikapitali loomise ideedega). Küll aga julgen väita: erinevate uuriva ajakirjanduse projektide analüüs näitab, et eestikeelse ajakirjandusliku sisu väike turg välistab enamuse rahastamise viisidest. Üks eelis on väikesel turul ja ühiskonnal siiski ka: ka suhteliselt väikese arvu oluliste ja heade lugude mõju on suur, sest konkurents tähelepanu eest on oluliselt väiksem kui väga suurtel turgudel.

Autor: Halliki Harro-Loit